“Jah, tuul lubas täna juba järvele minna küll, aga saak oli, nagu kolmel-neljal tormijärgsel päeval ikka, kesisevõitu,” ütlevad mutnikupüügilt naasvad OÜ Omedu Rand kalurid.
See, mis kala mutnikuga kättesaamise tormijärgsetel päevadel keeruliseks teeb, on nimelt lainete poolt põhjast üles keerutatud muda. Tavaliselt keerutab mutnik ehk põhjanoot ise muda põhjast üles, kalaparv, mis enam ära ujuda ei näe, jääb tekkinud “mudaseina” pidama ning tõmmataksegi noota. Kui aga vesi on juba ühtlaselt mudane, kaob “seinaefekt” ära ja kala kättesaamine on puhtalt õnneasi.
Päris tühjade kätega mehed siiski järvelt tulnud pole: trümmis on paarsada kilo punaseuimelist ahvenat ja 150 kilo koha ning kohe läheb saagi kastidesse tõstmiseks ja kaalumiseks. Kuigi mehed on varavalgest järvel olnud, ei näita nende kiire tegutsemine erilisi väsimuse märke. Küllap kannustab neid teadmine, et ega enne koju koti peale saa, kui trümm tühi. Ja koju koti peale tahab iga mees: kell tiksub juba üheksandat õhtutundi.
Svjatskid&Co
Et meestel koostöö kui õlitatult klapib, pole ime: vähe sellest, et kõik on kogenud kalurid, on meeskonna seitsmest liikmest viis omavahel ka tugevate sugulussidemetega seotud. Paatkonnas on nimelt kolm venda Svjatskit pluss veel kahe venna pojad: kõik Raja küla mehed. Paadi kapteniks ongi üks noorematest Svjatskitest ? Viktor. Küsimusele, kas isa paadis ikka kaptenist poja sõna kuulab, vastab noor kapten muiates, et kuulab küll ja et paadis on kord majas.
Ilma korrata polekski kitsukeses paadis päev otsa rasket tööd teha võimalik. Näiteks kui keegi meestest vindisena järvele läheks, oleks kohe kuri karjas: vindid-rattad käivad, köied lendavad ja kui keegi pooluimasena seal vahel ukerdaks, jääks ta jalgu või lendaks sootuks üle parda.
“Väikese lonksu külmarohuks võib muidugi võtta, aga soovitavalt alles koduteel,” ütleb kapten.
Just sellepärast, et kõrvalised isikud paadis suisa jalgu jääksid ning et päev otsa järvel loksumine kogenematule tegelikult suisa üle jõu käib, olime ka meie pidanud loobuma esialgsest mõttest kaluritega järvele kaasa minna.
Küsimusele, mis päev otsa järvel olles kõige raskem on, ei oskagi kapten midagi konkreetset vastata. Torgime siis teistpidi: et kas ta on ise üle parda kukkunud või pidanud kedagi teist veest välja õngitsema.
“Ise pole kukkunud. Ja elusat inimest pole paati ka tõmbama pidanud. Surnut küll,” ütleb Viktor Svjatski tõsiselt. “Nägime ükskord järvel olles, et uppunu hulbib vees. Sinnapaika jätta me teda ju ometi ei saanud, nii et tuli see kurb töö ära teha ning ta välja tõmmata ja kaldale viia.”
Püüame jutu lõbusama teema peale lükata ja küsime, kas iga päev kaladega lähedalt “suhtlevad” kalurid ikka ise kala söövad või on neil neist juba “siiber”, nagu öeldakse.
“Sööme ikka: järvelt tulles võetakse ikka natuke kala koju pannile või suitsuaju panekuks kaasa. Kellel “vormistab” kalad roaks naine, kes teeb seda ise ? see on iga pere sisemise tööjaotuse küsimus,” ütleb Viktor Svjatski.
Ja eks igal perel ole oma lemmikkalad ja lemmikretseptidki.
Kriips peal
Kaluritele pole vastu tulnud muidugi ainult leheneegrid, vaid ka OÜ Omedu Rand juhataja Jüri Vooder. Talle teeb tormijärgsest saaginappusest rohkem muret see, et mutnikupüügil 20. septembrist alates selleks aastaks üldse kriips peal on.
“Tavaliselt on lubatud mutnikuga püüda 1. septembrist 31. detsembrini, aga kuna möödunud aastal oli kala palju ja toimus suur ülepüük, siis lühendati mutnikupüügi hooaeg peaaegu olematuks: üheksateistkümnest püügipäevast oleme pidanud osa ju tormi tõttu kaldal passima. Ja tegelikult oleks õige mutnikupüügi aeg üldse alles oktoobris-novembris: praegu on vesi liiga soe,” kurtis Jüri Vooder.
Kui vesi on soe nagu praegu, ujub kala nimelt mitte põhjas, vaid kusagil järve keskmistes veekihtides. See tähendab aga seda, et põhjanoot libiseb kenasti nende alt läbi ja kalad peavad peal peenikest naeru. Teine häda on see, et mutnikupüügi lube on firmal ainult üks. Mis tähendab seda, et ühel päeval saab põhjanoodapüügile minna ainult üks firma neljast paadist. Ülejäänud passivad kas kodus või peavad püüdma tavalise võrguga. Mutnikupüügil käiaksegi n-ö vahetustega: üks päev langeb see “au” ühele, teine päev teisele paatkonnale.
“Kuna praeguseks oleme nii meie kui ka teised Peipsi kalurid ikka väga vähe püüda saanud, siis loodame vaikselt, et mutnikuhooaega pikendatakse,” ütleb Jüri Vooder.
Üks kodutee
Kastidesse laotud saaki pole Omedu Ranna meestel vaja kaugele viia: administratiiv- ja tootmishoone, kus olemas ka külmkamber, on neil sealsamas sadamas. Teise sama kai äärde saabunud paadi saak rändab aga natuke kaugemale: need on nimelt OÜ Peipsi Kalatööstus mehed ja selle firma külmhoone on kilomeetreid eemal. Kaid rendivad nad aga Omedu Rannalt, nii et kodutee on kahe firma kalameestel üks.
Peipsi Kalatööstuse mehed saagi üle väga ei kurda: trümmis on 300-350 kilo ahvenat, paarsada kilo koha ning mõned haugid ja latikadki. Kui vaadata, kuidas ahven ja koha kenasti trümmi eri sektsioonides on, jääb mulje, et eraldi neid veest välja tõmmataksegi. Tegelikult on nad järves ikka segiläbi.
“Kui noot paati tõmmatakse, raputatakse loomus välja ja siis läheb kohe sorteerimiseks,” seletavad mehed. “Mis läheb ühte lahtrisse, mis teise ja mis üldse üle parda.”
Üle parda lähevad, teadagi, alamõõdulised kalad.
Peipsi Kalatööstuse meestelgi käib saagi mahalaadimine kärmesti ja liigse jututa. Ahvenat tõstetakse vastava kühvliga, natuke suuremat koha laotakse käsitsi. Paljakäsi muidugi mitte, vaid korralike kummikinnastega. Neistki kipuvad teravad uimed mõnikord läbi minema ja mõni vintskema eluvaimuga koha võib hambadki sõrme lüüa. Et ahvena kühveldamine libedamalt läheks, visatakse trümmi aeg-ajalt pangega vett. Kui trümm tühi, pumbatakse paadipõhja kogunenud vesi pumbaga välja.
Paadi parda ääres askeldavad pardid.
“Need on meie igaõhtused tervitajad,” ütlevad mehed.
Arvates, et pardid kalaannetusi ootavad, panen rängalt puusse.
“Kalast nad ei hooli, aga sai läheb hästi peale,” ütleb Pjotr Bõstrov.
“Ja lõunasöögi jäänused tuleb enne kojuminekut ära likvideerida ka, muidu naine arvab, et sa polegi järvel korralikult tööd teinud,” lisab Aleksandr Krivonogov muiates ja puistab vette saiatükikesi, mis kohe vilgaste pardinokkade vahele kaovad.
Mobla ja GPS
Saab teisegi firma meestelt küsitud, mis järvel tööd rügades kõige raskem tundub.
“See, kui kala pole,” ütleb kapten Pavel Tregubov. “Siis on ülemus kogu aeg telefoni otsas ja telefon punane.”
Sellisel päeval võiks mobiiltelefon meeste meelest vist üldse olemata olla. Muidu on see aga paganama hea asi. Näiteks kui keset järve mootoriga midagi juhtuma peaks, saab teise paadi meestele helistada ja need appi kutsuda. Kuigi vaatamata paadi tosina-aastasele elueale mootoriga enamasti midagi ei juhtu, sest igal aastal tehakse paadile korralik remont.
Teine hea nähtus on GPS-navigatsiooniseadmed. Tänu neile pole enam karta üle piiri Venemaa vetesse sattumist. Varem tuli vahel sedagi ette.
Nii et tänapäeva tehnikaimed on kalurite elu mõnevõrra lihtsamaks teinud, aga papist poistel ei maksa siiski järvele minna ka tänapäeval, sest seal tuleb ette igasuguseid situatsioone.
“Tänagi juhtus väike äpardus: võrk läks vindi ümber keerdu, see tuli lahti lõigata ja pärast jälle kokku õmmelda. Poolteist tundi püügiaega läks raisku ja ise olime märjad kui kuradid. Kui “külmarohtu” kaasas poleks, ei saaks pärast seda kuidagi nahka soojaks,” ütlesid mehed.
Nii jõuame tiiruga jälle hundijalavee juurde välja. Aga tõdeme selle juures veelkord, et kuivamaarottide arvamus, et järvel kalal käimine on mingi lõbuasi, mille juures kogu aeg mõnusalt viinuskat visata võib, on äärmiselt ekslik. Kaluriamet on tegelikult päris ränk. Aga mõned on seda lihtsalt juba põlvkondade viisi pidama harjunud.
RIINA MÄGI
