Looduskaitseühingu Kotkas juht Robert Oetjen rääkis, et 2010. aasta kevadel ehitati Palupõhjas samas külas sündinud ja kasvanud meistri Valdor Kuiva juhendamisel pedja paat. Eestvedajaks oli Jaan Keerdo Emajõe lodjaseltsist, kes oli kõigepealt õppinud haabjaid valmistama ning tahtis selgeks saada ka pedja paadi tegemise. Valdor Kuival olid vanad pedja paadid Emajõe kaldal. Keerdo oli kaua aega meistrit veennud ning lõpuks Kuiv nõustus.
Meister tegi õpipoistele selgeks, et parim materjal on selle paadi jaoks ikkagi õhuke oksakohtadeta männilaud. Parem oleks, kui on võetud soos kuivanud puu, sest see sisaldab rohkem mädanemist takistavat tõrva. Eriti hea olevat lõigata paarikümne sentimeetri laiused lauad südamiku ümbert, kus mahlad enam ei liigu. Ja loomulikult ei maksa puupaati üle värvida, ikka ainult tõrvata.
Meistri hinnangul pole pedja paadi plangutuse üleslöömises midagi keerulist, see peaks minema sama kähku nagu kirstuseinte naelutamine. Kohale toodi ka sepp, kes tegi kõik naelad Palupõhjas valmis, rääkis Oetjen.
Meister rääkis õpipoistele, et pedja paate tehti igas suuruses – noodapaat oli suurem, abarapaat väiksem. Mõni paat mahutas isegi seitse meest. Madalapõhjalised pedja paadid sobisid hästi kalapüügiks üleujutatud luhtadel. Kõiki pedja paate iseloomustabki just kergus ja madalapõhjalisus, nii et nendega saab liikuda ka lausa vaksasügavuses vees. Meister rääkis veel, et igal paadimeistril oli oma käekiri ja mõne mehe tehtud paate oli seetõttu väga lihtne ära tunda.
Esimene paat kuivas õnnetult lõhki. Lodjaselts suutis Valdor Kuiva uuesti välja meelitada. Neli noort meest olid terve nädala Palupõhjas ja paat saigi valmis. Kui meister lõpuks noorte tööd üle tuli vaatama, ütles ta, et kõik on väga hästi tehtud, pole midagi öelda. Pärast seda tegi meister endale ka jõe ääres uue paadi.
i
HELVE LAASIK
