Kui Tallinna – Tartu maanteelt maha keerata ja Palupõhja poole sõita, on esialgu kõik tavaline. Ent kusagil Lõhmuse silla ja pika sirge vahel hakkavad juhtuma ootamatused: autoraadio läheb kinni, aknad avanevad, sõidukiirus kahaneb pea olematuks.. Korraga on nii oluline näha ja kuulda seda, mis ümberringi sünnib.
Ja mida kõike on olnud siin võimalik aegade jooksul näha!
Ilvesekutsikaid, kes on endid mõneks ajaks teele uitama unustanud.
Põdramammat ja tema vasikat, kes ei põgene müriseva masinavärgi lähenedes ei metsa ega sohu. Nüüd saab siis lõpuks vaadelda, kuis põdra suurde suhu kaovad teeveere pajud ja paakspuud. Vasikas on terane. Ta usaldab autot vähem, eelistades jääda ema kaitsvasse varju.
Oli see ikka karu, kes nüüdsama üle tee tatsas? Suured märjad jäljed tõendavad, et silmapete see igatahes ei olnud! Uskumatu, kui kiire loom…
Metsised on jälle teel – seekord isegi viis kukke!
Kaseladvas istub põhjamaine vöötkakk… Esmapilgul tundub see olevat õige haruldane avastus! Kuni räägid linnumeestega ja saad teada, et kauget külalist on uudistamas käinud juba mitukümmend linnusõpra! Meenub seegi, kuis aastaid tagasi avanes otse Palupõhja teelt vaade händkaku pesatüükale…
Metsasihil tuhnivad metssead. Kevadel ollakse kambakesi koos: mõned emised ja üleannetu salk triibulisi põrsaid nende ümber lustimas.
Kui kõik Palupõhja teel rännanud oma mälupildid ja päris pildid kokku koguksid, saaks sedasorti vaatluste loetelust vahest päris paksu raamatu. Seda vaatamata asjaolule, et siinne tee pole kuigi vana. Tee projekt tehti 1966. aastal ja valmis sai see tee umbes viie aastaga.
Mida imetlusväärset pakuti siin teelistele kooljakuu lõpul? Kes seda kõike teab, aga kindlasti olid menüüs lepalatvades sädistavad siisikesed ja jalgade all klirisevad jäämustrid.
Looduskalendri Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.
