Palun ärge uskuge provokatsiooni!

On ülimalt läbinähtav, et tegemist on äärmiselt küünilise provokatsiooniga. Eestlase hingeellu on sajandite sügavusest sisse kodeerunud metsaarmastus. Tänapäeval on see küll maainimesel aktiivsem ja linnainimesel passiivsem, kuid mitte ükski eestlane ei paneks iialgi põlema mitte ühtegi metsa mitte ühelgi tingimusel. Ei Eestis, Venemaal ega mitte kusagil. Süütamisega on aga Eesti pinnal varem korduvalt tegeldud. Olles võõral territooriumil, on okupantidel võimalus tekitada tohutut kahju ja maa peremeestel on oma omandit väga keeruline kaitsta. Nii süütasid taganevad punased 1941. aastal Eesti väikelinnu, korjates enne kokku tuletõrjevoolikuid. 1944. aastal oli Tallinn tulemeri: tasub vaid vaadata praegust Harju tänavat või Lilleküla linnaosa. 1980. aastatel süttisid kummaliselt Vabaõhumuuseum, Niguliste kirik ja Eesti Draamateater.

Muidugi ei saa keegi vastutada, et praeguste metsasüütajate hulgas pole ühtegi väärastunud hingega või vaimselt haiget eestlast, kuid täiesti selge on, et millegi niisugusega ei tuleks iial välja need inimesed ega organisatsioonid, kes avalikkuses üles on astunud, nõudes pronkssõduri eemaldamist. Need inimesed armastavad metsa ega vaja anonüümsust. Nii saatis näiteks laupäevaseid kogunemisi korraldav Kalev Rebane aatekaaslastele edasi palve tulla täna kell 12 Tõnismäele, et anda ühiselt telekaamerate ees Eesti rahvale sõnum: Palun ärge uskuge erakordselt jultunud provokatsiooni! ?Taara nimel, eestlane on looduselaps, mets on igale eestlasele püha!? kirjutab Rebane oma üleskutses.

Me ei saa kõik oma toimetusi jätta ja täna ummisjalu Tallinna joosta. Ei saa, sest meid on samal ajal vaja ka igal pool mujal Eestis. Samas tuleb tunnistada, et kuigi meil kellelgi pole põhjust Tallinna poole ülearu alandlikult koogutada, on Tallinn siiski Eesti pealinn ning peab jääma meile, eestlastele. Tallinna ei tohi lihtsalt ära anda, kuid Tallinna linnajuhtide praegune peataolek ja suutmatus olukorda lahendada teeb murelikuks küll ja mitte ainult tallinlasi. Võiks mõelda ka nii, et pronksokupante võiks Tallinnas reas seista kasvõi tosin tükki, nagu Du?anbes ennemuiste Lenineid, kui see vaid aitaks ega rüvetataks seda, mis on meile pühamast püham – metsa. Samas pole mingit mõistuslikku seletust, miks me omas vabas riigis peaksime selliste variantide vahel valima. 

Kuigi politsei on teada andnud, et anonüümkirjade saatja väljaselgitamisega tegeletakse, tekitab meie korrakaitsjate suhtumine viimasel ajal aina rohkem küsimusi. Need, keda Eesti pealinnas on lahkelt lastud võõras keeles karjuda ja kelle nähes eestlasi ja sinimustvalget on ahistatud, tunnevad ennast põhjendatult võitmatutena. Täna ähvardatakse metsi põletada, aga mis juhtub homme? Kui pronksmees nüüd eemaldataks, põletaks sama kamp metsa edasi. On fakt, et eksisteerib seltskond, kes igatseb Eestimaad mitte ainult metsast, vaid ka eestlastest puhtaks põletada ja mida rohkem meie riiklikud jõustruktuurid neile tegevusvabadust jätavad, seda hullemaks läheb.

Tänavune nõukogude okupantide avalik eelistamine meenutab ajaloost tuttavat lugu sellest, kuidas Eesti kaitsevägi ja Kaitseliit 1940. aastal sissemarssivat venelast julgestas. Sellele järgnes Eesti vabatahtlik astumine Nõukogude Liitu.

Praegu tegeleb mingi seltskond avalikult Eesti riigi lammutamise ja vaenu õhutamisega, Tõnismägi on kinni plaasterdatud ja metsad põlevad. Samal ajal mängivad meie mehed sõda. Hea, et suurem osa tõelisest Erna retkest osavõtnutest juba surnud on, sest seda häbi, mida tänavune aasta on toonud, neile üle elada ei soovitaks. 

JAANIKA KRESSA