Ei tule just sageli ette, et üks inimene mõnda asutust loomisest kuni selle eksistentsi lõpuni juhib. Üks selline haruldane juht on kunagise Põltsamaa EPT direktor Endel Kiisk.
i
Endel Kiisk, nagu väga paljud tollastest ettevõttejuhtidest, on maal üles kasvanud. Ta sündis Otepää lähistel Kastolatsi külas, kus ta vanemad renditalu pidasid. Peres kasvas veel teinegi poiss, Endlist neli aastat vanem vend. Endel Kiisa vanemad pidasid umbes 30 hektari suuruse metsa- ja rohumaaga maamajapidamises kahte hobust ja kuut-seitset lehma. Talu piirest jooksis läbi oja, mis oli väga vähirohke. Kooliteed alustas Endel Kiisk 1939. aastal Nõuni algkoolis, kus õppis 40-50 last.
Tollal juhtis Nõuni algkooli Heino Ilvese ema. Heino Ilves on jõgevamaalastele tuntud kui endine Jõgeva Teedevalitsuse juhataja. Temaga käis Endel Kiisk esimesed kolm aastat ühes koolis. Talle meenus algkooli päevilt, kuidas neid talvel käreda pakasega hobusega kooli sõidutati. Saaniteki alla pandi kodus kuumaks aetud ja märja lapi sisse mähitud kivid. Muul ajal tuli umbes kolme kilomeetri pikkust kooliteed ikka jalgsi käia, talvel sai sageli ka suuskadega koolis käidud.
Sõjamoona leida ei õnnestunud
i
Kogu Kiisa lapsepõlv siiski Kastolatsis ei möödunud, sest 1941. aastal rentis isa uue talukoha Lutike külas Saare talus. See talu on paikneb praegu järvemuusikakontsertidega tuntuks saanud Leigo talu naabruses. Sellest ajast meenub talle karjas käimine. Koolitee jätkus aga Neeruti Mittetäielikus Keskkoolis, kus tollal õppisid ka kuni kahekümneaastased noored, kellel kool oli omal ajal pooleli jäänud.
Koolipoisina leidis Endel suvevaheajal tööd Otepää linnamäel väljakaevamistel. Pärast Neeruti koolis seitsmenda klassi lõpetamist jätkas ta õpinguid Otepää Keskkooli kaheksandas klassis. Otepää kool asus aga kodust kaugel ja seetõttu tuli tal endale ka elamispaik otsida. Otepää kooli ajast mäletas mees, et käis koos Leigo talu perepojaga metsadest laskemoona otsimas, kuid õnneks neil midagi leida ei õnnestunud. Üks Otepää poiss kaotas sellel ajal nägemise, sest pani pliidi alla granaadisütiku. Endel Kiisk tegi ka sporti ja Otepääl õppides tuli ta ühel korral tuhande meetri krossijooksus isegi Tartumaa noorte meistriks.
i
Normaalsete elamistingimuste eest komsomoliks
i
Pärast keskkooli lõpetamist oli noormehe soov asuda õppima geoloogiat. Juhtus aga nii, et 1950. aastal geoloogiatudengeid ülikooli vastu ei võetudki. Tartu Ülikoolis oli tol ajal võimalus ka metsamelioratsiooni õppida ja selle kasuks ta otsustaski, tehes sisseastumiseksamid hästi. Talle on meelde jäänud füüsikaeksamit vastu võtnud professori lause: “Ma panen teile viie. Siiski mitte sellepärast, et te füüsikat väga hästi oskate, vaid hoopis sellepärast, et teised ei oska niigi palju.”
Elamispinda tuli Endlil jagada traktorijaamadest aastasele kursusele õppima tulnud meestega. Tartus Jaama tänaval oli suures toas 20 meest. Sellel ajal oli Tartu Ülikooli komsomolikomitee esimene sekretär Vaino Väljas ja Endel helistas talle. Vaino Väljas küsis helistajalt, kas ta komsomoliorganisatsiooni kuulub. Tegelikult Kiisk komsomol polnud, kuid normaalse ühiselamukoha saamiseks tuli tal selle organisatsiooniga liituda. Ühiselamutoa sai ta Tartus Raekoja platsi kõrval asuvasse majja, kus hiljem töötas polikliinik. Selles majas jagas ta tuba vaid kahe kaaslasega, ehkki hoone esimesel korrusel elas ühes toas ka 24 meest.
Ülikooliajast meenus Endlile, kuidas nad nelja-viie poisiga otsustasid sügisel võimalikult hilja veel ujumas käia. Nad pidasid vastu novembri lõpuni. “Kui juba üks õhtu vahele jäi, siis rohkem enam minna ei tahtnud,” jutustas Kiisk.
Aktiivsest noorest sai kursusevanem
i
Kolmele esimesele kõrgkooliaastale järgnesid praktikad vastloodud Eesti Põllumajanduse akadeemia õppe-katsemajandis Järvseljal. Juba teisel õppeaastal sai Endel Kiisast kursusevanem, kelle ülesandeks oli hankida toiduaineid praktikante toitlustavale sööklale. Sellel ajal toimis kaardisüsteem ning Kiisk hankis täitevkomitee kaudu toidutšekke. Olgugi et tollel ajal riisi poes saada polnud, õnnestus tal seda täitevkomitee abiga siiski saada. “Kolm aastat õppisime EPA-s steppide metsastamist, kuid tegelikult steppi ei jõudnudki,” meenutas Kiisk.
Pärast kolmanda kursuse lõpetamist käis ta praktikal Leningradi oblastis. Sinna saadeti ta koos ühe noormehe ja ühe neiuga. Tütarlapse ema saatis neile Eestist õunu. “Eestist saadetud õunu me ise ei söönud, vaid müüsime need turul maha. Söömiseks saime õunu kohapealt,” rääkis Kiisk. Sellest ajast meenus, et umbes kilomeetri kaugusel Leningradi oblastis asunud praktikapaigast kukkus alla üks Nõukogude Armee hävituslennuk. “Alates teise kursuse teisest semestrist sain ma kuni EPA lõpetamiseni kõrgendatud stipendiumi, mis oli 25 protsenti tavastipendiumist suurem. Stipendiumi sain ma üle 300 rubla, mis oli sellel ajal väga suur summa,” jutustas ta.
Ramsist läbi Sindi Ruhnu
i
Pärast EPA lõpetamist 1955. aastal suunati Endel Kiisk tööle Viljandi Maaparandusjaama. Tegelikult suunati Endel küll alguses Saaremaale, kuid tema isa oli siis raskelt haige ning seetõttu käis ta põllumajandusministeeriumis rääkimas, et saaks kuhugi mandrile tööle jääda. Just neid aastaid, mil Endel Viljandi Maaparandusjaamas töötas, võib tema sõnul pidada tegelikuks maaparanduse algusajaks. Isegi tollase suure NSVL Maaparanduse Peavalitsuse grusiinlasest esimees Žubladze käis Tarvastus vaatamas, kuidas Eestis maaparandusega tegeldakse.
Juba 1956. aastal katsetati Endel Kiisa osalusel Viljandi Maaparandusjaamas Tallinna ekskavaatoritehases valmistatud drenaažiekskavaatorit. Ta käis siis koos Viljandi töökaaslastega Lätis vaatamas, kuidas naabermaal haopunutisega kraavikaldaid kindlustatakse. Sellest alates alustati ka Eestis samal meetodil kraavide kindlustamist.
Viljandi Maaparandusjaamas töötamise ajal tehti Endel Kiisale ettepanek asuda peainseneri ametisse äsja moodustatud Sindi Maaparandusjaamas. Nii saigi temast 1958. aasta 1. juunil Sindi Maaparandusjaama peainsener. Tollel ajal käis keegi Eesti kõrgetest juhtidest Ruhnu saarel ja tuli sealt tagasi sõnumiga, et Ruhnu vajab hädasti maaparandust. Sadama puudumise tõttu tehnikat sellele saarele viia ei saanud ning seetõttu lepiti üliõpilasmalevaga kraavide kaevamine kokku.
Tudengid käisidki kahel suvel Ruhnus kaevamas. Endel Kiisk maaparanduse juhina käis saarel kolmel korral. Esimest korda sõitis ta sinna piirivalvelennukiga, teist korda laevaga. Kolmas Ruhnulkäik võeti aga ette kaluripaadiga. Paraku läks tagasiteel tormiks. “Kui Ruhnule sõitmiseks kulus kaheksa tundi, siis tagasisõidule kulutasime 14 tundi. Tookord tundus küll, et tagasi mandrile me ei jõuagi,” meenutas Kiisk ammust meresõitu.
Kontorihoone ees laiutas juurviljapõld
i
Maaparanduses jõudsid kätte suured ümberkorraldused. Endel Kiisk töötas siis juba Pärnu RTJ direktori asetäitjana. Samal aastal läks Pärnu RTJ-i direktor ära Leningradi kooli ning Kiisast sai sama ettevõtte direktori kohusetäitja. Veel sama aasta sügisel Pärnu RTJ likvideeriti ning talle tehti ettepanek asuda tööle Põltsamaale.
“Ametlik sissekanne Põltsamaal tehti küll 1960. aasta 10. detsembril, kuid vastuvõtuakt on 1961. aasta 2. jaanuarist. Juba sama aasta aprilli alguses loodi Põltsamaa EPT, siis veel tollase Põltsamaa rajooni koosseisus.
Kui Endel Kiisk Põltsamaale tööle asus, oli üks pool praegusest EPT peahoonest kohandatud kontoriks. Hiljem projekteeriti hoone ümber kolmekordseks ehitiseks, et töötajatele elamispinda võimaldada. Kohe alguses ehitati valmis EPT kontorihoone juures asuv kelder, et inimestele oma asjade jaoks mingisugune hoiupaik luua.
“Kontorihoone ees asus siis põld, kus kasvas nii peeti, kapsast kui ka umbrohtu,” meenutas endine juht. Masinaid remonditi lageda taeva all. Järgmisel, 1962. aastal löödi kontorihoone esine plats lagedaks ja sinna istutati ühelt Puurmanis asunud maaparandusobjektilt toodud tammed. Tänu vihmasele suvele läksid kõik tammed kasvama ja on tänaseks päris suurteks puudeks sirgunud. Endel Kiisa käe all algas hoogsalt elamuehitus ning siis valmisid ka esimesed ühepereelamud.
Põltsamaa EPT keskaparaadi “taimelavaks”
i
Energilise juhi eestvõttel kerkisid aastate jooksul veel mitmed ehitised — võimla ja ujula, millest viimane ametlikult tuletõrje veevõtukohana kirja pandi. “Ühtekokku panime EPT aastatel maa sisse 14 500 kilomeetrit drenaažtorusid, mille abi kuivendasime 35 000 hektarit maad,” võttis kauaaegne Põltsamaa EPT juht tehtu numbrite abil kokku.
Endel Kiisa käe all tegutsenud juhtivtöötajatest jõudis hiljem EPT keskasutusse ja põllumajandusministeeriumi tööle 11 inimest.
Veel EPT likvideerimise järel 1993. aastal jätkus Endel Kiisal energiat ja tahtmist hakata tegelema Puhu-Risti poe ja söögimajaga. “Seitseteist aastat tegutsesin selle ettevõtte eesotsas,” jutustas nüüd juba mõnda aega pensionipõlve pidav mees. Viimase ettevõtmistena paigaldati kunagi tema eestvõttel EPT peahoone ette istutatud tammede alla suur mälestuskivi, mille plaadilt võib lugeda, et aastatel 1961-1993 tegutses selles kohas Põltsamaa EPT. Raamatki kunagise Põltsamaa EPT tegemistest sai Endel Kiisa osalusel kaante vahele ja seda esitleti hiljuti — 25. märtsil.
Üks tollase Eesti lipulaevu
i
Põltsamaa EPT-st kui kõrge töökultuuri ja heade tulemustega ettevõttest annab tunnistust fakt, et kõik tollased kõrged Eesti riigi juhid ning ka paljud väliskülalised sõidutati ikka sinna. Sealhulgas omaaegne Eesti
Põltsamaa oli ka see paik, kus Endel Kiisk oma tulevase abikaasaga tuttavaks sai. “Ikka “Ranna” restoranis kohtusime, nagu paljud selleaegsed põltsamaalased,” lausus Endli abikaasa Sale-Reet. “Kohtusime 1962. aasta mais ja juba sama aasta 25. augustil pandi meid ametlikult paari,” jutustas Sale-Reet. Uhked pulmad peeti Võrtsjärve ääres. Oli vihmane aasta ja peo teisel päeval tuli pulmaliste autod ükshaaval taktori järel “kuivale maale” sikutada. Tuleval aastal tähistavad Sale-Reet ja Endel kuldpulmapäeva.
Järgmisel aastal täitub Endel Kiisal 50 aastat ka Põltsamaale tööle ja elama asumisest. “Seda, et ma siia nii kauaks pidama jään, siis küll ei uskunud. Samas oli mulle selge, et Tallinna ma ei sobi,” tunnistas ta.
Türilegi on teda tööle kutsutud. “Sõitsime selle linnakese prouaga läbi, kuid ometi ei tekkinud minus soovi sinna tööle asuda,” rääkis kauaaegne maaparandusjuht. Isegi kaugele mereäärsesse Haapsallu pakuti talle töökohta. “Põltsamaa siin keset Eestit tundus mulle parim elamis- ja tööpaik,” tõdes ta.
Mõtleb järeltulevatele põlvedele
i
Kiiskade peres kasvas üles kaks tütart, kellest üks töötab Tallinnas lasteaednikuna ja teine tegutseb Pärnus. Suvepealinnas elava tütre peres on poeg ja tütar. Tütrepoeg õpib Riias Stockholmi Ülikooli filiaalis majandusteadust. Kui LHV pank suveks asendustöötaja leidmiseks konkursi välja kuulutas, valiti tollal 10. klassis õppinud noormees 50 töölesoovinu hulgast välja ning järgmisel suvel võeti ta taas samasse panka tööle. Hiljem sai ta sinna ametliku osalise ajaga töökoha.
Nüüd, üliõpilasena, on Kiiskade tütrepoeg ametis Soome panga Riia kontoris. Tütretütar õpib Pärnu Koidula Gümnaasiumi kümnendas klassis. Küsimusele, mida teenekas EPT juht veel elult ootab või loodab, lausus ta, et head käekäiku lastele ja lastelastele. “Minu elutöö on tehtud. Nüüd tuleb “teatepulk” noorematele üle anda. Loodan, et neil kõik elus laabub ja et nad oma mõtted ning plaanid teoks suudavad teha,” on Endel Kiisa soov järglastele oma 80. juubelisünnipäeval.
Endel Kiisk
*Sündis 1931. aastal Otepää lähistel Kastolatsi külas
*Vanemad pidasid renditalu
*Tal oli ka neli aastat vanem vend
*Kooliteed alustas 1939. aastal Nõuni algkoolis
*1941. aastal rentis isa talukoha Lutike külas Saare talus
*Koolitee jätkus Neeruti Mittetäielikus Keskkoolis
*Pärast Neeruti kooli seitsmenda klassi lõpetamist jätkas ta õpinguid Otepää Keskkooli kaheksandas klassis
*Tegeles aktiivselt spordiga ja on tulnud tuhande meetri krossijooksus Tartumaa noorte meistriks
*Pärast keskkooli lõpetamist oli noormehe sooviks asuda õppima geoloogiat
*1950. aastal kedagi geoloogiat õppima ei võetud
*Astus Tartu Ülikooli metsamelioratsiooni õppima
*EPA loomisel sai temast põllumajandusakadeemia üliõpilane
*Pärast EPA lõpetamist 1955. aastal suunati tööle Viljandi Maaparandusjaama
*1958. aasta 1. juunist Sindi Maaparandusjaama peainsener, hiljem Pärnu RTJ direktori asetäitja
*1960. aasta 10. detsembrist Põltsamaa EPT juht
*1993. aastal hakkas tegelema Puhu-Risti poe ja söögimajaga
*Praegu peab pensionipõlve
i
TOOMAS REINPÕLD
