Tähtpäevadele pühendatud konverentsi kandvamaks osaks olid Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi teaduri Tiina Kivitsa ettekanded Palamuse kihelkonnakooli ja koolihoone ajaloost ning Johannes Paju elust ja tööst kodu-uurijana. Jõgeva kauaaegne ajalooõpetaja ja kodu-uurija Eino Veskis täiendas neid ülevaatega Jõgeva koolide ajaloost: Aleksander Georg Nieländer, “Kevade” Julk-Jüri prototüüp, asus pärast seda, kui kirikukonvent ta 1907. a Palamuse kihelkonnakooli õpetaja ja aasta hiljem ka köstri ametist vabastas, elama nimelt Jõgevale, kus ta erakooli asutas.
Palamusel on kooliharidust antud juba 1687. aastast. Kihelkonnakooli asutamine tuli kõne alla pärast seda, kui Liivimaa talurahvaseadus kehtestas 1819. aastal kaheastmelise talurahvakoolide süsteemi, mille esimese astme moodustas vallakogukonna poolt ülal peetav vallakool, mis pidi olema igas vähemalt 500 meeshingega vallas, ning teise astme ulatuslikuma õppekavaga kihelkonnakool, mis pidi eksisteerima igas vähemalt 2000 meeshingega kihelkonnas. Esimene katse kihelkonnakooli avada läks “aia taha” kaadriprobleemide tõttu: kirikukonvendi poolt õpetajaks valitud Silla Hindrik osutus nimelt kirjaoskamatuks. Järgmisena õpetajaametisse valitud Michael Hinrich Nieländer oli aga mees omal kohal ning 1824. aastal võidi kool avada.
Ajalugu kaante vahel
M. H. Nieländeri juhatusel kujunes Palamuse kihelkonnakool ajapikku kõrge õppetasemega kooliks ? vaatamata sellele, et algaegadel tuli koolil üle elada paar sulgemist ning koolivalitsuse ja kirikukonvendi vahelist kemplemist õppeasutuse taasavamise üle. Tänaseni säilinud kihelkonnakoolimaja valmis tänu ümberkaudsete mõisnike toetusele M. H. Nieländeri viimasel elu- ja tööaastal, ent uue hoone üle ta rõõmu tunda enam ei jõudnud, sest maja õnnistamispäev 17. august 1874 oli üksiti tema matusepäev.
Palamuse kihelkonnakoolile enim kuulsust toonud ajajärgul, st ajajärgul, mille Oskar Luts “Kevade” raamatusse “raius”, oli koolijuhatajaks Michael Hinrich Nieländeri poeg Aleksander Georg ning abiõpetajaks Ludvig Roose. Neist kahest saidki Julk-Jüri ja õpetaja Lauri prototüübid.
Pikemalt ei hakkakski Palamuse kihelkonnakooli ja selle hoone ajalool peatuma, sest ühest küljest on leheruum selleks liiga napp ja teisest küljest üllitas kihelkonnakoolimuuseum Eesti Kultuurkapitali ja selle maakondliku ekspertgrupi toetusel juubelipidustusteks Tiina Kivitsa koostatud bro?üüri, kus kõik huvipakkuv kirjas. Märgiks ainult veel niipalju, et 1918. aastal reorganiseeriti Palamuse kihelkonnakool kuueklassiliseks kõrgemaks algkooliks ning et praegu muuseumina tegutsevas hoones on aegade jooksul peale kooli olnud veel kohaliku tervishoiuarsti tööruumid (1937-1938), masina-traktorijaama kontor, lasteaed, külanõukogu ja raamatukogu (1940-1950) ning õpetajate korterid. Juubelipidustusteks muuseumi ärklisaali välja pandud näitus käsitlebki eelkõige kihelkonnakoolihoone ajalugu.
Visa taganttorkija
Lõpetuseks kolmandast juubilarist, kodu-uurijast Johannes Pajust. Ta sündis 17. detsembril 1904 Palamuse lähedal Eerikveres ning kui ta Palamuse kihelkonnakoolis ehk hilisemas kõrgemas algkoolis õppis, võttis õpetaja Juhan Karma ta kaasa oma vanavarakogumise retkedele. Miks ta just Johannes Paju kaasa kutsus, kes seda teab, aga igatahes sai vanavarakogumisest Paju eluaegne harrastus. Kuigi suurema osa oma elust elas ta Tartus ja muudes Eestimaa paikades, keskendus tema kodu-uurimistöö ikkagi enamasti noorusmaadele, Palamusele ja selle ümbrusele.
Kui 1964. aastal avati Tartus Oskar Lutsu majamuuseum, otsustas Johannes Paju ka Palamuse vanasse kihelkonnakoolihoonesse välja panna stendi Oskar Lutsu elu ja tema “Kevade” tagamaid tutvustavate materjalidega. Kui 1975. aastal valmis aga Palamuse keskkooli uus hoone ja nn Tootsi koolimaja õppetööst vabaks jäi, käis Paju välja mõtte, et sellest võiks saada muuseum. Selsamal aastal saatis ta vastavasisulise kirja ajalehe Noorte Hääl toimetusele. Kui kiri oli mitmed instantsid läbinud, kutsuti Paju 1976. aasta suvel Palamusele kultuuriministeeriumi esindajatega kohtuma ning 1977. aastal andis Ministrite Nõukogu välja korralduse Palamusele riikliku muuseumi moodustamiseks.
Kuigi maja muuseumiks ümber ehitamine ja väljapaneku koostamine läks käima juba muuseumi direktorina tööle võetud Vaike Lapi juhtimisel, on Johannes Paju kogutul muuseumi kogudes tänini päris suur osakaal.
Kui Johannes Paju roll muuseumi loomisel ja kogude täiendamisel on üldiselt teada, siis palju vähem on juttu olnud sellest, et ka “Kevade” film sündis osalt tänu temale: teenekas kodu-uurija ja Palamuse patrioot, kes oli lugenud Oskar Lutsu poolt kirjutatud, ent omal ajal filmiks tegemata jäänud “Kevade” stsenaariumi, “pommitas” Tallinnfilmi nimelt korduvate järelepärimistega “Kevade” filmimise asjus, kuni Arvo Kruusement tema jutule tuli. Tutvunud Paju käsutuses olevate materjalidega jutustuse tegevuspaikade ja tegelaste prototüüpide kohta, soovis re?issöör, et kodu-uurija teda ka edaspidi konsulteeriks. Ning 1968. aastal läkski filmimiseks ? tõsi, mitte Lutsu stsenaariumi järgi, aga see polnud enam oluline.
Johannes Paju suri 96-aastasena 2001. aasta mais.
RIINA MÄGI
