Eelviimase proovi põhjal leheloo kirjutamine on ühest küljest kena tegu ? saab esietenduspäeva lehes rahvale rõõmusõnumit kuulutada, et tükk valmis. Teisalt: kui oled üksnes “poolfabrikaati” näinud, tuleb olla hinnangute andmisel väga ettevaatlik.
Palamuse Amatöörteatri trupp on Raivo Adlase juhendamisel edukalt mänginud ka teiste autorite tükke, aga Lutsu võib ikka nende “vapiloomaks” või “leivaisaks” lugeda. Ja kes siis veel Lutsu mängima peaks? Rehe-Möldri aida ehk klaasikoja õu on aga kujunenud trupi lemmikmängupaigaks: “Tagahoovis” on, kui mälu ei peta, juba kolmas lavastus selles paigas. Ning jälle tuleb tõdeda, et tükk ja mängupaik haakuvad suurepäraselt: õue ümbritsevatesse hoonetesse mahuvad kenasti ära kogu värvika tagahooviseltskonna eluasemed. Ja hoonete vahele jääb suhtlemiseks ja suhete klaarimiseks paras ühisruum.
Paksult värvi
Värvikaks on “Tagahoovi” tegelased kirjutanud Luts ja värvikaks tõotavad need kujuneda ka palamuslaste lavastuses. Grotesksemad tegelased meelitavad publikult naerupahvaku välja ilmselt juba areenile ilmumisega, sest neile ekstravagantse väliskuju andmisel ei ole vahendeid kokku hoitud. Värvidega ei koonerda näitlejad lavastaja tahtel ka mängides.
Neil, kellele paksud värvid ja nabaalused naljad ei istu, ongi ehk lavastajale üht-teist ette heita. Samas on vabaõhuteatril oma spetsiifika, mis lihtsalt nõuab paksemat värvipanemist: peenemalt nüansseeritud hingeliigutused ei tarvitse avatud mänguruumis lihtsalt publikuni jõuda.
Seda peab Palamuse näitlejate kiituseks küll ütlema, et nad on õppinud Rehe-Möldri õue valitsemiseks vajaliku tugevusega häält tegema. Ning kui osalised kohe stseeni alguses üksteise “silmasära” ära tabavad, “madalstardist” hooga minema saavad ja teksti ka ära ei unusta, sünnib päris kirkaid ja jõulisi hetki. Kui mõni komponentidest aga puudu jääb, võib stseen lohisema jääda: “Tagahoovis” pole tükk, kus ajutise mälukaotuse efektselt mõtterikkaks “kandvaks pausiks” mängida saab.
Tsirkusehobused
Üleeilsel proovil ohkis Adlas küll esiotsa, et oodatud tempotõusu asemel venisid nii esimene kui ka teine vaatus võrreldes eelmise prooviga kümne-viieteistkümne minuti võrra pikemaks, ent pärast tunnistas, et tegelikult ta näitlejate pärast väga hullusti ei muretse.
“Ma tunnen neid: kui need pingiread siin ülehomme esietenduse publikut täis on, lüüb neil adrenaliin verre nagu tsirkusehobustel ja asjal on kohe hoopis teine minek,” ütles Adlas.
Tõepoolest: algajaid on enam kui kolmekümneliikmelises trupis vaid käputäis ja needki on “vanade olijatega” hästi ühte sulandunud. Kõigi kiitmiseks ei jätku siinkohal leheruumi, ent kolme etenduses kaasa tegevat last, Kristen Kiisi, Märtin Makkarit (või Urmo Kiisi) ja Grethe Massurit tahaks küll esile tõsta: nad on praktiliselt kogu etenduse aja “platsil” ning peavad endale lavastaja üldsõnalistest juhistest ja stseenist lähtuvalt ise improviseerides tegevust otsima. Ja saavad sellega päris andekalt hakkama.
Õigluse jalule seadmiseks tuleb siinkohal veel märkida, et üksnes palamuslastest ei koosne Palamuse Amatöörteatri trupp juba ammu: üha rohkem lööb selles kaasa jõgevlasi, luualasi ja teisi. Pole aga võimatu, et mõnes seitsmest “Tagahoovi” etendusest mängib ka tartlasi: Raivo Adlas toob sama tüki teatavasti välja ka Tartu Tiigi Seltsimaja trupiga ning plaanis on kahe trupi vahel näitlejaid vahetama hakata. Tartlased jõuavad esietenduseni 7. juulil.
Lõpetuseks veel tõdemus, et “Tagahoovis” kõlksub tänase Eesti oludega päris hästi kokku. Eks praegugi või siin kohata “peremehe”-aegu taga nutvaid muulasi, jõhkardeid, kes nii põrandast kui kaasinimese hingest poriste saabastega üle tatsavad, äpusid, kes kõigis oma hädades teisi süüdistavad ning neid, kes ka puuduses ja muredes seesmise väärikuse ja tasakaalu säilitavad. Ning inimlik valu on valu nii miljonäri palees kui tagahoovis.
Tulge teatrisse!
RIINA MÄGI
