Näitus pakub Eha Kuuskmäe sõnadele piisavalt tõestusmaterjali. Tõsi: nii tema enda kui ka näiteks Tiina Kivitsa ja Ellen Randoja puhul võiski eeldada, et nad portselani maalimisega hästi hakkama saavad, sest nad on end muudel kujutava või tarbekunsti aladel juba tõestanud. Ent mõne teise, tagasihoidlikuma kunstikogemusega inimese tasemel tööd võtavad nende tuttavad arvatavasti vaimustusest tummaks. Küllap üllatasid autorid kursuse ajal iseennastki.
Nii hiilgavad joonistajad kui näitusetööde järgi tundub, enamik kursuslasi tegelikult pole: pildid kopeeriti enamasti maha raamatutest, postkaartidelt, fotodelt ja kust iganes. Ent see on portselanimaali puhul üsna tavaline ? vähemasti juhul, kui seda ei käsitleta kunsti, vaid kunstkäsitööna. Ja ka kopeeritud joonise portselanesemele jäädvustamine nõuab head maitset, vaeva, kannatlikkust ja kogemusi.
“Mina pole näiteks kunstiga üldse varem tegelnud,” tunnistas Ilse Koolmeister.
Tema rahvuslike motiividega ja Potteri-lugude teemalisi tasse-taldrikuid vaadates seda vaevalt keegi usub. Rahvuslikke motiive soovitas osaliselt lüsterdatud taldrikutele ja tassidele maalida kursuse juhendaja Ene Luik-Mudist, Potteri-teemalised asjad tegi Ilse aga oma Potteri-fännist pojale, kümneaastasele Kasparile.
“Potteri-tegelaste pildid võtsin plakatilt ja koolivihikute kaantelt,” ütles Ilse. “Tassil oleva hobugreifi mõtlesime aga koos Kaspariga ise välja ? raamatukirjelduse ja filmi põhjal.”
Ilse sõnul pole tegemist ilu-, vaid ikka tarbeasjadega. Harry Potteri portreega taldrik läkski, muuseas, ühe pesemise käigus katki. Aga häda andis parandada: Ilse maalis lihtsalt uue taldriku, mis sai palju parem kui esimene.
Inimelu portselanil
Pensionärist harrastuskunstnik Ellen Randoja oli Ene Luik-Mudisti sõnul ainuke, kes portselani üksnes originaaljoonistustega kaunistas. Kursuse esimeses, suvises voorus töövõtted selgeks saanud, töötas ta edaspidi kodus, kuhu lapsed talle värvid-toorikud kätte tõid.
Ellen Randoja näitusetööde kohta võib öelda, et see on elutarga ja igavikulistele asjadele mõtleva inimese maalitud portselan. Neli taldrikut, millest esimesel kujutatud mängivat külatüdrukut-poissi, teisel piduriides noorpaari, kolmandal köögis toimetavat vanemat naist ja neljandal laua taga istuvat vanataati, moodustavad näiteks omamoodi sarja, millele võiks anda nime “Inimese elu”.
Kõige põnevama looga taies Ellen Randoja kollektsioonis on siiski 1929. aastal Helsingi Arabia tehases valmistatud taldrik, mille autor kaunistas neiu Adeele portree ja lillornamendiga. Vana pragunenud glasuuriga taldriku ülemaalimise võttis Ellen ette rohkem prooviks: et kui läheb untsu või päris katki, siis las läheb. Aga kolme põletuse käigus juhtus hoopis see, mida juhendajagi ette näha ei osanud: praod kadusid ning glasuur muutus uuesti siledaks ja valgeks. Portselanimaal ongi täis üllatusi.
Nagu Louvre’is
“Siin, näitusesaalis näevad naiste tööd veel tunduvalt paremad välja kui tööruumis värvitotsikute ja muu pudi-padi keskel,” kiitis Palamuse klaasikoja eestvedaja, kunstnik Ene Luik-Mudist. “Klaaskuplitega postamendid, mis muuseumil meile välja pakkuda olid, aitavad portselanesemete ilu ja väärikuse hästi välja tuua. Üldmulje on peaaegu nagu Louvre’is.”
Ene sõnul nimetatud rohkem kui tuhat aastat tagasi Hiinas leiutatud ja XVI sajandil Euroopa õukondadesse jõudnud portselani omal ajal aupaklikult valgeks kullaks.
“Palamuse naisselts võttis “valge kulla” maalimise ette selleks, et välja töötada Palamuse-ainelised portselanmeened, mida kohalikud naised ise vajalikus koguses valmistada saaksid,” ütles Ene. “Meenete loomiseni me, tõsi küll siiani veel pole jõudnud: siiani on maalitud rohkem seda, mis endale hingekosutust pakub ja sugulasi-sõpru rõõmustab.”
Kursuse edukusele aitas Ene sõnul kõvasti kaasa see, et justkui tellitult asus hiljaaegu koos perega Palamuse lähedale elama kunstnik Sülli-Reet Vaino, kes aastaid kunstikombinaadi ARS portselaniateljees töötanud.
“Sülli-Reet oskas meile kätte näidata nii värvi portselanile kandmist kui ka muid tööetappe puudutavaid tehnilisi nippe, mida muidu oleksime katse-eksituse meetodil omandama pidanud,” ütles Ene.
Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi toetatud portselanimaali kursuse esimene voor sai teoks suvel klaasikoja õuel, sügisel jätkati maalimist lasteaiamajas nn Tootsi toas. Koos käiakse potipõllundushooaja alguseni. Portselaninäitus muuseumi ärklisaalis jääb aga avatuks veebruari lõpuni.
RIINA MÄGI
