Alates juuli keskpaigast elab Palamuse pastoraadihoone külalistetubades ligi kakskümmend tarmukat pealinna noort, kes aitavad Mokko turismitalus heakorratöid teha ning sisustavad oma vaba aega kohalike noortega koos sportides.
Esialgu oldi tööl vaarikatalus, kuid marju oli vähe ning töö lõppes otsa. Sellegipoolest ei visanud noored jalgu seinale, vaid asusid endale uut tööd otsima. Rühmajuht Egert Eenmaa selgitas, et tegemist on töö- ja puhkelaagriga, seega ei saa palgatöö lõppedes niisama laisklema jääda. Rühmajuhtidel tekkis idee võtta ühendust kohalike turismitaludega. Algul keeldus Mokko turismitalu vanaperenaine Hilja Alekand abipakkumisest, kuid hiljem hakkasid talle meenuma mitmesugused väikesed, aga tarvilikud tööd, mida noored majapidamises teha võiksid.
“Alati on nii, et kui maja ümber tööd otsa saavad, siis ongi sügis käes. Ma hakkasin hommikul mõtlema, et tegelikult on siin selliseid väikseid hädavajalikke töid tarvis teha küll ning lõpuks ma otsustasin noored endale appi kutsuda,” selgitas perenaine.
Eile olid noored Mokko talus esimest päeva tööl. Esialgsed emotsioonid olid äärmiselt positiivsed. Malevlane Jan sõnas, et nii vaarikate korjamisel kui ka talutöödel on omad plussid ja miinused. “Vaarikate korjamise eest saime raha, kuid talutöö on vaheldusrikkam,” rääkis poiss. Sama kinnitasid ka teised malevanoored. Tüdrukute arvates ei murra talutöö konte ega küüsi. “Täpselt selline tunne, nagu ei teekski tööd, umbes nagu aitaks vanaema või vanaisa,” kinnitasid neiud.
Raha nad Mokko talus töötamise eest ei saa ja noorte endi sõnul nad sellest väga ei hooligi. “Siin on nii mõnus ja rahulik ja ümbrus on väga ilus,” rääkisid malevlased puhkepausil ning rõhutasid, et teevad ükskõik missugust tööd, peaasi, et ei peaks koju minema.
Sportlik töö- ja puhkelaager
Koduigatsust malevlased ei põe. „Siin on mitu korda etem kui niisama kodus passida, mis siis, et töö eest ei maksta,” rääkis Karoliina. Ka teised olid temaga sama meelt. „Ei taha mõeldagi, et nädala pärast peab ära sõitma,” tunnistasid nad. Siiski on kaks neidu juba laagrist lahkunud. Ühel neist oli tarvis vanematele appi minna ning teine avastas, et malevasuvi pole siiski tema jaoks. Loomulikult pole malev mingi vangilaager ning kes leiab, et tahab koju minna, võib seda vabalt teha. Enamik, kes valiku maleva kasuks tegid, sealt negatiivsete emotsioonidega ei lahku.
Selle laagri noored käivad ööbimispaigast tööle jalgratastega. Ka malevasse tulles sõideti rongiga Tallinnast Jõgevale, rattad kaasas. Siin pandi pagas bussi ning ise vändati ligi paarikümne kilomeetri kaugusele Palamusele. Noored leiavad, et selline laager on ka füüsilise vormi hoidmiseks ideaalne. “Süüa on piisavalt, tööle ja koju sõidame ratastega ning ka töö nõuab füüsilist pingutamist,” rääkisid tüdrukud.
Malevlased lävivad aktiivselt ka kohalike noortega. “Kohalikud on täiesti normaalsed, viisakad ja sõbralikud,” rääkisid maleva neiud. Kohalike ja maleva noorte vahel peeti maha ka jalgpallimatš, kus pealinlased pidi tunnistama kohalike paremust. Uue nädala algul on plaanis korraldada saalihokikohtumine. “Vahel toovad nad meile õhtuti herneid ja kurke, mida nad aknast sisse loobivad,” rääkisid neiud naerdes.
Tinglik öörahu
Veel pole laagrilised pahandustesse sattunud, siiski on öörahu neile pigem tinglik kui kohustuslik. “Alles kolmapäeval istusime kell kaksteist “Lible“ (söögikoht Palamusel – toim.) ees ja laulsime,” pajatasid laagrineiud. Loomulikult ei kesta lärmamine öö läbi ja pärast ühtteist õhtul püütakse tasem olla, kuid malevlased tunnistasid, et vahel on magama heidetud alles hommiku eel.
Esmaspäevast kolivad Palamuse malevlased Luuale, kus sealse malevarühmaga ühikahoonet jagama hakatakse. “Sinna pastoraati tuleb kamp soomlasi, kellele me oma koha loovutama peame,” rääkis rühmajuht Egert.
Luua rühm tegeles seni samuti vaarikakorjamisega, kuid nüüdseks on ka neil töö otsa saanud. Edaspidi hakkavad Palamuse ja Luua malevlased koos ümbruskonnas heakorratöid tegema. “Noh, eks seltsis olegi segasem,” on noored tulevase elumuutusega rahul.
iii
EILI KOITLA
