9. jaanuari Vooremaas võis lugeda kaht legendi selle kohta, kuidas Palamuse kirikule aastasadade eest kohta valiti. Hoopis erinev eelmistest on aga kolmas legend, mis on siin toodud kirjaviisi muutmata, nagu see kirjandusmuuseumi arhiivis talletatud on.
„Kaks versta Palamuse kirikust keskhommiku poole on Luua vallas Andi talu välja sees “Jaani oit” (oit- lohk, lomp – toim). Tema ümberkaudne on tasane väli, üksi oidu ümber on kausi sarnane lohk (nõgu) ja selle keskpaigas umbes seitse kuni kaheksa jalga sügav järsku kallastega oit.
Enne on ta palju sügavam ja laiem olnud, nüüd aga aja jooksul kinnimale kasvanud. Välja mööda umbes sada sammu hommiku poole minna on veel praegu madala karjamaa pial tee näha, mis otse Jaani oidu poole läheb. Tee on küll lepavõsaga ära kasvanud, aga kraavid kahel pool ja keskpaigas kõrge tee on praegu alles.
Kohapial olla rahva jutu järele enne Jaani kirik seisnud, mis aga kõikide imestuseks äkitselt maa alla vajunud.
Tahetud siis sealt edela poole, umbes 300 sammu kirikut uuesti ehitada, mille aset veel tänapäev seisev kividega täidetud küngas tunnistab, aga ei ole saadud valmis; sest mis päeval ehitatud, see lagunenud öösi jälle iseenesest ära.
Viimaks hakatud sinna, kus praegu Palamuse kirik seisab, ja seal ei ole enam lagunemist ette tulnud. Kes praegu veel jaanipäeva öösel Jaani oidu lähedal juhtub magama, kuuleb selgesti maa all kiriku kellade löömist ja inimeste laulu häält.
Luual juunikuus 1891 üles kirjutanud M Uus.”
Rängad kannatused sõdade ajal
Ajalooallikatest on teada, et Palamuse ümbrust on korduvalt rüüstanud rängad sõjad. Raskelt on kannatada saanud ka kirik, olles praktiliselt varemetes. Nii oli 1627. aasta visitatsiooniprotokollis pandud kirja: “Altariruum ja pool kirikut seisab veel katuse all, on kividega kaetud; puuduvad kantsel, pingid, aknad.”
Samas protokollis on esimest korda mainitud ka kiriku kaitsepühaku Bartholomeuse nime, mida kirik kannab tänapäevani. Edasi on teada, et kirik ehitati l643. aastal uuesti üles.
Järgnevalt on nimetatud torni ehitamist l800. Ulatuslikud kiriku renoveerimistööd viidi läbi juba Eesti iseseisvusajal l929. Sestpeale on hoone suuremate muudatusteta alal hoidunud tänapäevani.
Kärkna munkade saunaskäik
Palamusega seotud legendides on juttu ka Kärkna kloostri munkadest, kes Amme jõge veeteena kasutades mõnikord ka siiakanti sattusid.
Kärkna munkade kohta on veel levinud üks populaarne lagend, mis põhjendab, miks nad Rooma paavsti silmis väga heas kirjas olnud.
Nimelt saatis paavst pisteliselt oma mehi kloostreid kontrollima, kas mungad ikka täidavad neile pandud kohustusi. Munkade ülesandeks oli ju võimalikult palju palvetada ja liha suretada.
Kord tulnudki Vatikani kirikutegelane Kärkna munkasid kontrollima, aga just sel ajal, kui mungad sättisid endid sauna minema. Rooma mees, kes vihusauna ei tundnud, tahtis teada, kuhu mehed lähevad. Üks munkadest kinnitas siis, et minnakse liha suretama. Et vihusaun oli lõuna poolt tulnud mehele tundmatu, siis läinudki ta munkadega sauna kaasa, et veenduda, kuidas see lihasuretamine siis käib. Pärast seletanud kontrollija paavstile: “Läksime väikese maja juurde, kus oli luugisuurune avaus. Sees olid kuumaks köetud kivid ja nurgas toober veega. Kui mehed sinna jõudsid, riietuti lahti ja üks meestest viskas kividele vett, nii et ruumi täitis meeletu kuumus ja aur, mis võis olla omane ainult põrgule. Ja siis hakkasid mehed endid peksma.”
Kärkna mungad kostitasid viharootsuga ka paavsti saadetud meest, nii et see härdalt palunud järele jätta. Rooma paavst oli aga kontrolli jutuga vägagi rahul olnud ning ikka tõi ta teistele eeskujuks Kärkna mehi, kes ennast hauataguseks eluks parimal viisil ette valmistavad.
iii
ARVI LIIVA
