Jutustaja-and ongi see, millega Vaike kõigile Palamuse mail käinuile eelkõige mällu on sööbinud.
“Kui ma kusagil ütlen, et olen Palamuselt, siis reageeritakse kohe: ahhaa, teil on seal ju see muuseum ja see tore giid. Nime alati ei mäletatagi, aga kirjelduse järgi saad alati aru, et mõeldakse Vaike Lappi,” ütles teeneka muuseumitöötaja viimasele tööpäevale pühendatud väikesel koosviibimisel Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi direktor Urmas Paju.
Ent Paju mäletab hästi ka seda, kuidas keset sügavat nõukogude aega, kui reklaam oli vähemasti meie elektroonilises meedias alles olematu, kõlasid Eesti Raadio saadete vahel üleskutsed, et need, kellel on säilinud vanaaegseid sindlinaelu ja muud Palamuse vana kihelkonnakoolihoone remondiks vajalikku, võtaksid loodava muuseumi direktori Vaike Lapiga ühendust. Tõepoolest: võrratu jutuanni kõrval on Vaikes alati olnud paras ports läbilöögi- ja veenmisjõudu ning sihikindlust, mis aitavad n-ö läbi halli kivi minna. Kahtlane, kas Palamuse muuseumi tema tänapäevasel kujul olemaski oleks, kui Vaike poleks kaameli kannatlikkusega asju selles suunas nüginud, milles nad minema pidid. Kui aga poleks muuseumi, poleks Palamuse tänapäeval kaugeltki nii populaarne koht kui ta praegu on. Siis poleks aga omakorda arvatavasti paljusid muidki asju, mis praegu Palamuse nägu kujundavad: rahvarohkeid kultuuriüritusi, korras ajaloolisi hooneid aleviku südamikus, turismiinfokeskust jne.
Leidnud otsimata
“Mul on elus vedanud: ma pole pidanud endale köitvat tegevust otsima, vaid see on kuidagimoodi ise minu juurde tulnud. Kui ma Palamuselt pärit noormehega abiellusin, polnud mul aimugi, et tema onu peetakse Tõnissoni prototüübiks ning et minu enda elutööks saab kunagi just “Kevade”- ja Lutsu-asjadega tegelemine,” ütles Vaike Lapp. “Tegelema tuli mul nende asjadega aga sellepärast, et inimesed lihtsalt hakkasid ükshaaval ja hulgakaupa Palamusel käima ja esimene koht, kust nad aru pärima tulid, et kuidas kõik siin Lutsu-aegadel ikka oli, oli kultuurimaja, kus ma töötasin. Arupärijatega silmitsi seistes sain aru, kui vähe ma nendest asjadest ise tean ning pidin tahes-tahtmata oma teadmisi täiendama hakkama. Siis tulid kasuks nii sugulus Tõnissoni prototüübiga kui ka kunagi Tartus hoiukassas töötades tekkinud tutvus Lutsude perega.”
Palamusel on Vaike Lapp elanud nüüdseks täpselt pool sajandit. Üks, kes tema Palamusele tulekut veel mäletab, on siinse raamatukogu juhataja Mare Nahk.
“Olin kaheteistkümnene, kui nägin ükskord Palamuse vahel jalutamas kaht kaunist noort inimest, kellest üks oma küla noormees ja teine piitspeenike Tartu neiu. Hiljem, kui juba raamatukogus töötasin, oli vana pastoraat meie ühiseks n-ö teiseks koduks: nii kultuurimaja kui ka raamatukogu asusid ju tollal vanas pastoraadis,” meenutas Mare Nahk.
Terve ja pool
Mare teab, et tundugu Vaike esmapilgul nii kartmatu kui tahes, näitetükis lavale minnes võis ta olla nii närvis, et põlved värisesid ning esimese ja kolmanda vaatuse tekst läksid suus sassi nagu sipsti. Veel mäletab Mare aega, mil Vaike kultuuri- ega muuseumitööd ei teinud, vaid hoopis kohalikus väikeses pagaritööstuses saiu küpsetas. Tollal kippunudki Palamuse seltsielu õhtuti just pagaritööstusse koonduma: seal olid võrratud soojad saiad ja võrratu jutuvestja Vaike Lapp.
“Pagaritööstusse läksin tööle protestiks: külanõukogu esimees oli lahti lasknud mu kolleegi, hea kultuuritöötaja. Ütlesin, et kui tema ei kõlba, siis ei kõlba ka mina ? ja lahkusin töölt. Hiljem, kui külanõukogu esimees oli vahetunud, läksin siiski kultuurimajja tagasi.”
Viimasel tööpäeval pandi Vaikele südamele, et ta tekkivat vaba aega niisama tuulde ei lennutaks, vaid hoolega mälestusi kirja panema hakkaks: neid peaks tal olema kogunenud kuhjaga ning kogunenu hulgas peaks olema palju sellist, mis mitte ainult talle endale, vaid kõigile kultuurihuvilistele oluline.
“Ja kui sa kõiki mälestusi kirja panna ei jõua, siis pane pooledki,” ütlesid muuseumikolleegid “Kevade” õpetaja Lauri parafraseerides.
RIINA MÄGI
