Palamuse Amatöörteatril on vedanud ehk natuke rohkem kui mõnel teisel Eestimaa harrastustrupil: neil õnnestus kohe alguses, st kaheksa aastat oma tegemiste juurde meelitada kutselisest teatrimehest lavastaja ? vanemuislane Raivo Adlas. Ja nad on tema käe all nii kõva kooli saanud, et võivad käsile võtta mille tahes ? kasvõi sellise tõsiseid teemasid käsitleva ja natuke raskepärase värssdraama nagu Elioti 1935. aastal kirjutatud värssdraama “Mõrv katedraalis”.
Uuslisi teemasid on trupp tegelikult varemgi käsitlenud: neli aastat tagasi mängisid nad Palamuse klaasikoja ehk Rehe-Möldri aida õuel Ain Kalmuse “Juudast”. Vahepeal on tehtud natuke lõbusamaid asju, nagu möödunudaastane Lutsu “Tagahoovis” jt. Nüüd otsustati taas raskem pähkel läbi pureda. Kasvõi selleks, et trupp vaimselt kasvada saaks, nagu väljendas Palamuse rahvamaja juhataja Tiina Tegelmann, kes senini amatöörteatri lavastustes näitleja ja produtsendina kaasa löönud, ent kes seekord ka lavastaja Raivo Adlase assistendiks oli.
Vaimselt kasvada tuli trupil tõesti: kõigepealt oli ju vaja endale selgeks teha tüki taust. Tegevus toimub nimelt 1170. aastal Inglismaal Cantebury katedraalis ja paljukest me XII sajandil Inglismaa oludest ikka teame. Probleemid, mida ses ammustel ajaloosündmustel põhinevas loos käsitletakse, on samas vägagi kaasaegsed. Peategelasel peapiiskop Thomas Becketil tuleb nimelt otsustada, kas jääda oma tõekspidamistele truuks või vahetada need oma heaolu nimel peenrahaks, st kas asuda kaitsma kiriku sõltumatust ilmalikust võimust ja minna vastu vääramatule hukule või hakata kuningas Henry II-le, oma kunagisele sõbrale kuulekaks kirikupeaks.
Erinevad mänguvõimalused
Kui kaasaegses Eestis näeme me rohkem teist, st põhimõtete peenrahaks vahetamist, siis Üllar Karu kehastatav Becket valib esimese. Tema tegu on üllas ja suursugune, aga paraku on Karul Becketi rollis suhteliselt vähe mänguvõimalusi. Omas ebakompetentsuses ei oska ma öelda, kas vähe mänguvõimalusi andis Becketile juba Eliot või on neid ahendanud teksti lavastajapoolne kärpimine.
Neljal kiusajal (Aare Vider, Riho Jaanuska, Mart Jürimäe ja Urmas Mikko), kes on sisuliselt Becketi neli alternatiivset ja situatsioonile eri lahendust pakkuvat mina, on tunduvalt õnnelikumas olukorras: nende tekst on teravam ja vaimukam ning nad võivad karakteri kujundamisel groteski sisse tuua. Sama käib nelja rüütli (Ivar Vinkmann, Valdi Reinas, Heini Reiman ja Jaanus Järs) kohta, kes Henry II käsul Becketi tapavad ja siis publikule seletama hakkavad, miks see tegu paratamatu ja lõppkokkuvõttes riigile ja rahvale kasulik oli. Lavastaja tahtel heidavad neli rüütlit selleks ajaks ült oma keskaegsed rõivad ja esinevad tänapäevastes ülikondades kui keskmised Eesti Vabariigi või ükskõik millise riigi poliitikud.
Päris omapärane ülesanne on täita Cantebury naiste kooril, kes peab küllalt napi teksti abil andma ülevaate sellest, kuidas elab ja mida mõtleb n-ö lihtrahvas. Kolme preestri (Ain Villems, Kalle Jürgens ja Raimo Kägo) roll on ehk kõige raskemini määratletav ja siis ka raskemini mängitav.
Piiskop ja paavst
Kõige keerulisem on osalistel mitte värssteksti esitada (tekstid on neil kaunite kaante vahel kogunisti ees ja see on nii mitte hädapärast, vaid kavatsuslikult), vaid oma tegevus psühholoogiliselt usutavaks mängida, sest tekst ei paku selleks mitte alati tuge. Ent näitlejad saavad sellega siiski suuremal või vähemal määral hakkama.
Erilist kiitust väärib aga kunstnik Ene Luik-Mudisti töö kostüümide kujundamisel ja valmisõmblemisel. Kostüümidel on selles keskaega kujutavas loos ka tõesti tähtis roll. Ning need lisavad rituaalsust ja pidulikkust.
Ja veel: reedesele esietendusele lisas erilise värvingu teadmine, et kusagil kaugel Vatikanis peab võitlust elu ja surma peale Rooma paavst…
Ülehomme etendatakse “Mõrva katedraalis” taas. Seekord on publiku hulgas ka Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonna õppejõududest koosnev komisjon: lavastaja assistendile ja Tallinna Ülikooli kaugõppetudengile Tiina Tegelmannile on “Mõrv katedraalis” diplomitöö. Juunis osaleb Palamuse Amatöörteater oma lavastusega aga Tartus toimuval kristliku draama festivalil.
RIINA MÄGI
