Tänavune põllutööde hooaeg on taas hoogsalt käima läinud. Mõnel pool on juba teraviljagi maha külvatud. Ka Pajusi põllumajandusettevõttes ABF on kevadtööd mitmel rindel käimas.
„Me oleme püüdnud esimesena alustada taliviljade väetamisest, millega tänavu tegime algust juba 2. aprillil. Kevad oli selleks hetkeks möödunud aastaga võrreldes natuke hilisem, aga põllud olid sedavõrd tahenenud, et oli võimalus väetisekülviga alustada. Samuti oleme teinud taliviljade äestamist. Talivilja on meil hetkel natuke alla 300 hektari,” rääkis põllumajandusettevõtte Pajusi ABF juhataja Lembit Paal.
„Hetkel käib ka sõnniku laotamine. Need on esmased tööd. Tegelikult oleme ka künniga alustanud, sest sügisel jäid mõned põlluservad kündmata. Nüüd võib öelda, et kevadtööd on meil täies hoos,“ rääkis Paal.
Pajusi ABF-i juhi sõnul on alustatud ka läga panemisega. Kuid sellega ei ole väga kiirustatud, sest põhiliselt lähevad nii tahke sõnnik kui ka läga suviviljade ja maisipõldude ettevalmistamiseks. Pajusi ABF-i põldudele on sellel aastal plaanis 150 hektarit maisi külvata.
Külma mulda külvata ei tasu
„Tark ei torma,“ vastas Lembit Paal küsimusele, millal teraviljakülviga võiks alustada. „Teraviljakülviga on mõistlik alustada siis, kui muld on selleks bioloogiliselt küps. Plinki ja külma mulda vilja külvata ei tasu. Vaatamata edusammudele ilmaennustamises ei suudeta pikaajaliselt täpsemat ilmastikuprognoosi anda.
Aprilli teine ja mai esimene pool on teravilja külvamiseks parim aeg. Teravilja külvame 800 hektarile. Eks pinna suuruse valikul on oma roll vilja koristamise jõudlusel. Kevadtöödega loodame valmis saada umbes kuu aja jooksul,“ selgitas Paal.
Pajusi ABF-il vilja koristamisega probleeme ei ole. Ülemöödunud aasta keskmiseks teraviljasaagiks kujunes koos mahetootmisega 5,4 tonni hektari kohta, eelmisel aastal ainult natuke üle kolme tonni. Tavatootmises oli ülemöödunud aastal keskmiseks saagiks 5,6 tonni hektarilt ja möödunud aastal 3,2 tonni. Möödunud aastal andis suvinisu põua tõttu väga väikese saagi.
„Kui keskmine teraviljasaak oleks 5–6 tonni hektarilt, siis oleksin sellega täiesti rahul. Loomakasvatajatena peab meil kogu aeg olema ees ka väike söödavaru, mida on kokku rohkem kui aasta jooksul ära suudame sööta. Seda juhuks, kui hooaeg saagikust silmas pidades ebaõnnestuma peaks.“
Kevadel saadud väetiste ja taimekaitsevahendite eest tuleb sügisel tasuda. Nende vahenditega krediteerivad põllumehi teravilja kokkuostjad. Seetõttu tuleb ka piimakarjakasvatajatel osa teravilja ära müüa, et kevadiste ostude eest tasutud saaks. Ettevõtte põllud asuvad nitraaditundlikul alal, kus on väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine piiratud. Seda kompenseeritakse riigipoolsete toetustega.
Paali sõnul on sageli inimestel väärarusaam, kui põllul on näha liikumas pritsi, siis on tingimata tegemist nii-öelda mürgitamisega. Mõnikord pritsitakse taimi hoopis kasvuregulaatoritega, et põllult kvaliteetsemat ja suuremat saaki saada.
„Põllumees ei ole looduse vaenlane ning ei taha loodust kuidagi rikkuda ega saastata. Põllumehed on paiksed inimesed, kes hoiavad seda keskkonda, kus ise elavad, toimetavad ja toitu toodavad,“ mõtiskles põllumajandusjuht.
Põllumehed hoiavad Eestimaad
Maa kasutamise osas on Pajusi ABF küllaltki stabiilne ning enamik maadest kuulub ettevõttele endale. Rendimaade osakaal ja maade liikuvus on väike.
„Põllumees teenib aastas hektarilt 100–300 eurot ja kui sellest pool tuleks rendirahana ära anda, siis see ei oleks õiglane nende inimeste suhtes, kes seda maad harivad. Kui mõni põllumees suudab maksta 200–250 eurot hektarilt renditasu, siis on nad meist lihtsalt tublimad. Me ei ela ainult toetustest, vaid teenime raha turul piima ja põllusaadusi müües, mis kõik tuleb ikkagi põllult otsesel või väärindatud kujul. Püüame maid parimal viisil harida ja korras hoida, et ka maade rentijad meid usaldada saaksid,“ jutustas Paal.
Kogu 2200 hektarilise põllupinna harimise ja loomakasvatusega tegeleb ettevõttes kümmekond masinameest. Lembit Paal ei toeta mõtet, et töötajate hulk väga väike peaks olema ja tööd mitmes vahetuses tegema. Öösiti töötamine just kuigi meeldiv ei ole ja ka masinate käest kätte käies ei ole neil enam õiget peremeest.
Paali arvates peab tootmistegevuse finantsilise ja korraldusliku poole kõrval ka sotsiaalset poolt nägema. „Inimesed, kes meil töötavad, on oma valiku teinud. Põllumajanduses töötamisel on ka oma rõõmud. Kui töö õnnestub, saagid on head, siis teeb see rõõmu. Hästi haritud põllud pakuvad esteetilist naudingut ja on kõigile ilusad vaadata. Teenimatult vähe räägitakse sellest, et põllumehed hoiavad Eestimaad korras. Teedel sõites näeme enda ümber agromaastikku, mille kohta tervikuna suurt kriitikat ilmselt teha ei saa. Selle maastiku ilu ja heade emotsioonide kujundamisel on põllumeestel tohutult suur roll,“ arutles Lembit Paal põllumeeste tegevuse üle laiemas plaanis.
Põllumeestel tuleb pidevalt teha valikuid ja langetada iseseisvaid otsuseid selles osas, millal ja milliste võtetega põldusid harida, millal ja kuidas neid väetada, taimekaitsetöid korraldada, millal ja kuidas saaki koristada. Tõde sellest, kes langetas õigemaid otsuseid ja tegi paremaid valikuid, selgub sügisel, kui saak salve on saanud.
TOOMAS REINPÕLD
