Sedakorda on prouad võtnud käsile kohe mitu asja. Kõigepealt asutakse siidisalle maalima. See käib omapärasel viisil, nii et salliriie kruvitakse isemoodi rulli ja ?nätsutatakse? siis kokku ning jäetakse taldrikule lahuse sisse seisma. Tulemust samal päeval ei näegi. Kui aga kogu protsess ükskord läbi saab, võib kindel olla, et kahte ühesugust salli ei ole. Igaüks saab endale just selle oma ja erilise. Nii teavad need naised rääkida, kes asjaga juba varem kokku puutunud. Igatahes jääb pärast seda, kui kogu seltskond suures saalis laua ümber tükk aega tegutsenud, neist sinna justkui nõiaköök värvituubide ja valmimist ootavate töödega.
Edasi läheb kudumiseks, suurte varraste ja isemoodi lõngaga. Sellest saavad hoopis teistmoodi moekad sallid. ?Täiskasvanud õppija nädalal saime esimese õppetunni Adavere Vaba Aja Keskuse perenaiselt Evi Rohtlalt. Pärast oskasime juba ise ja õpetasime teistele edasi,” räägib Aili Soolepp.
Vabalt ja raamideta
Pärast seda, kui on juba küllalt askeldatud, istutakse ühise laua ümber. Rahvamaja perenaine Aili Soolepp on avastanud kusagilt ühe asjaliku õpetuse, kuidas prügi sorteerida, selle paljundada jõudnud ja jagab kõikidele, kes soovivad.
Sedakorda on rahvamajja kogunenud Taimi Puus, Vilve Käsper, Aita Kurg, Elvi Roosimaa, Helju Vilt, Linda Saar, Vaike Adams, Leili Korindt, Maria Sutting ja Katrin Tamm. Nemad olevat ka peaaegu alati kohal ja üldse aktiivsed kaasa lööma mistahes siitkandi ettevõtmistes.
Vestlusringis olevat kord rohkem, kord vähem rahvast. “Tulevad, kes parasjagu sel ajal vabad. Aga osa on ikka neid, kes kohe teevad selle päeva tingimata vabaks. Kuulutused on üleval ja tuleb, kes tahab,” räägivad naised. Ametlikke raame ja tööplaane pole sisse seatud. “Kui kokku tuleme, siis arutame, mida järgmisel korral tegema hakkame,” räägib Aili Soolepp. Nii on käinud kohal juuksur ja kosmeetik ning kohalikul materjalil, see tähendab naiste endi peal näidanud, kuidas ennast ilusaks teha. On arutletud mitmesugustel aktuaalsetel teemadel jne. Kokkusaamine lõpeb tingimata ühise kohvilaua taga. Kohvi ja suupistete eest maksta ei tule ja kedagi ettevalmistamisega ka ei koormata. Tulijaid ootab alati ees kaetud laud ning vallavalitsus on hea seisnud selle eest, et lauale ka midagi panna oleks. “Nii ongi hea kodunt välja tulla lihtsalt lõõgastuma, igasugustest kohustustest vabana,” leiab Aili Soolepp.
Jututeemasid tundub igatahes jätkuvat lõputult, vahetatakse omavahel muljeid loetust, kuuldust-nähtust, jagatakse üksteisele toidu- või ravimiretsepte jne. Enamasti lastakse samal ajal ka kätel käia. Et seekord on parasjagu sallitegemise hooaeg, siis on mõnel daamil juba moekad sallid valmis ja kaelaski, osal rahvast pooleli või alustamisel. Taimi Puusil on just käsile võetud roosast lõngast sall. “See läheb nii ruttu ju edasi. Saangi sõbrapäevaks valmis, hea tütrele kinkida,” ütleb ta. “Kes teha tahab, leiab igasugust materjali,” on naised veendunud. Enamasti käiakse materjali ja töövahendeid hankimas Jõgevalt käsitööpoest Eha Aldi juurest. “Seal on suur valik ja müüjaga saab hästi kokkuleppele ka,” on naised rahul.
Potid-pannid ja tantsud
Nagu selgub, käiakse peale vestlusringi koos veel ka käsitöö- ning poti-panniringis. “See poti-panniring on natuke nagu nõidumise värk õhtusel ajal, vestlusringis käime ikka südapäeval,” naeravad naised. Et aga rahvamajas on olemas korralik ja hubane baariruum ning köök, siis saavad omakandi inimesed neid erapidudeks ja kokkutulekuks üürida. Seda võimalust pidavat rahvas päris hoolega kasutama.
Et aga ka järeltulev põlv saaks üht-teist kasulikku õppida, selle tarvis korraldatakse rahvamajas aeg-ajalt koolinoorte õpitubasid. Ühise lauasistumisega on kombeks lõpetada needki. Siis aga katavad lapsed laua ise, et lauakatmist ja -kaunistamist harjutada. Neid oskusi on lastele rahvamajas samuti õpetada püütud. Enne jõule käisid aga neile jõulukaunistuste tegemist õpetamas Põltsamaa lillepoe töötajad. Alusmaterjal oli rahvamaja poolt, ülejäänud materjali tõid kaasa külalised ning koos valmistatud kaunistused said lapsed koju kaasa. Mitmesuguseid õppepäevi on tehtud ka varem.
Sedakorda on aga ees õppepäev, kus lastele tahetakse õpetada kartuliküpsiste valmistamist. “Miks nad peavad poest kartulikrõpse ostma. Maalapsel ju kodus kartulit ikka on, õpetame neile parem, kuidas kartuliküpsiseid teha, mis on veelgi paremad kui krõpsud ja hoopis tervislikumad,” räägib Aili. “Vanemad on tööl, ega neil lastega kodus niimoodi aega mässata ei ole,” arvavad naised ning leiavad, et rahvamajas on vaja asju korraldada nii, et lastele meeldib, küll nad siis kokku tulevad ja õppust ka võtavad. “Lapsed tahavad ju möllata ja siin on ruumi kõigile. Koolivaheaegadel on harilikult ikka mõni diskoõhtu ka,” selgitab rahvamaja perenaine. “Tantsida lapsed küll ei oska, peaks neile kursused korraldama,” lisab Maria Sutting. Aili nendib, et ilmselt tuleb see asi ikka lähemas tulevikus ette võtta.
Täiskasvanute tantsukursused on aga päris ukse ees. Teist aastat järjest alustatakse seltskonnatantsude õppimist, kord nädalas neljapäeviti, kokku kümme korda järjest. Õpetaja tuleb Põltsamaalt. Hea meel on teada, et tantsupaare on igas vanuses, kõige nooremad sedakorda viieteistkümneaastased.
Pajusis ei tundu olevat vahet, kes noor, kes vana, mis külaseltsi, mis rahvamaja või kooli rida. Suvel seisad ees esimesed Pajusi mõisa päevad. Pargis peoplatsil peetakse aga tänavu viiendat korda valla laulu- ja tantsupidu, kus kindlasti tantsib ka kohalik segarahvatantsurühm, koolilastest tantsijatest ja lauljatest kõnelemata.
VAIKE KÄOSAAR
