Pai, natuke kareda käega

Koolitustesse võib suhtuda mitmeti – irooniliselt, pidades neid taas mõttetuks raha raiskamiseks või suhtuda hoopis avatud meeltega ja võtta päevast parim. Kultuuriinimesed teadagi on tundlikud, rügades kultuuripõllul ja hoides traditsioone. Elades üle reforme ning muudatusi on nad väärt tunnustavat sõna ja kasvõi väikest paid. Just seda ka selle nädala koolitaja Märt Treier meie maakonna kultuuritöötajatele ka tegi. Võimalik, et nii mõnigi otse ütlemine võis minna hinge ja pai oli natuke kareda käega, aga see oli kokkuvõttes siiski hea.
Arvamuste erinevus teatavasti võiks edasi paremuse poole viia. Kuidas me midagi näeme, see sõltub palju sellest, kus me parasjagu asume. Maaelu mõistmine tundub olevat lihtne tegevus. Üldistame. Aga taustsüsteemid? Kui räägime Tormas toimunud Jakobsoni kõnevõistlusest, siis muidugi oleks võinud olla kõnepidajaid rohkem. Publikut praktiliselt polnudki. Kelle tegemata töö see on? Või on selles formaadis üritus oma aja ära elanud, võib-olla on vaja muutusi? Aga kõnelejaid on meil ka edaspidi vaja, neid, kellest saaksid uued treierid, kes käiksid meeli ergutamas ja optimismi süstimas. Isegi sellisel juhul, kui rahvakultuuri peetakse millekski sunniviisiliseks, mida maapiirkondades viljeletakse. Vaadates meie maakonna kultuuri, rahvakultuuri elu, siis võib väita, et see pole sugugi mitte sunniviisiline. Ei tule meie rahvatantsijad ja koorilauljad sugugi mitte kaikaga ajades rahvamajja proovidele ja rahvarõivad ei ole sugugi koitanud ning vanaaegset jäänukid. Seega see, mida me täna teeme, on meie tulevik.