Teha avaldus, mis ütleb, kelle vastu (mitte kelle poolt!) valla valijamees peab ilmtingimata hääletama, ja seda ajal, kui kedagi pole presidendikandidaadiks üles seatud ning pole teadagi, kas presidendivalimised üldse valimiskoguni jõuavad, pole muud kui teatud erakondade negatiivne valimiskampaania. Puudub ainult, et teised erakonnad teistes valdades vastupidiseid avaldusi tegema hakkaksid! Nii saaks kogu rahva tühja koha pealt tülli ajada.
Ebasünnis on luua mingi must nimekiri isikutest, keda pole isegi presidendikandidaadi kandidaatidekski esitatud, ning lisada sinna ka praegu ametis olev riigipea.
Kui minna asja sisu juurde, siis Arnold Rüütli minevik oli suurepäraselt teada ka viis aastat tagasi, kui ta täiesti demokraatlikul kombel presidendiks valiti. Selle asemel et nüüd suure kisaga lahtisest uksest sisse murda, tuleks ehk analüüsida, kas ja kuivõrd on Rüütli kommunistlik minevik seganud tal viie aasta jooksul presidendi kohuseid ausalt ja tulemuslikult täita. Selle kohta ütleb Tarvastu vallavolikogu esimees Mairold Paks, et inimesena pole meil tema vastu mitte midagi. Minul on küll tunne, et just punane minevik oli üks põhjus, mis pani Arnold Rüütli loobuma möödunud aasta 9. mail Moskvasse minekust. Erakondadest kiitis tol korral selle sammu heaks vaid Isamaaliit. Oli see otsus Eesti riigile kasulik või kahjulik? Just siit ja kindlasti veel mõnest Arnold Rüütli viie aasta jooksul tehtud valikust peaks algama tõsine arutelu, kujundamaks seisukoha, kas toetada või mitte toetada tema presidendina jätkamist. Muidugi juhul, kui ta ise seda peaks soovima. Rahuliku analüüsi asemel püütakse presidendile (ka kõnealuse dokumendiga) avaldada kõige jõhkramat psühholoogist survet, mis lähtub hirmust, et kui Rüütel peaks nõustuma kandideerima, siis valitakse ta niikuinii tagasi.
Tarvastu vallavolinike koostatud musta nimekirja on sattunud ka ekspeaminister Mart Siimann, kelle piinlikest tegudest enne taasiseseisvumist pole midagi kuulda olnud. Küll aga sõitis tolleaegne Eesti Televisiooni peadirektor Mart Siimann 19. augustil 1991 Helsingist Tallinna tagasi, et asuda ise juhtima telemaja kaitsmist pealinnale lähenenud nõukogude tankikolonni eest. Viljandi valijad teavad hästi, et ma pole kunagi kuulunud Edgar Savisaare fännide hulka ning juhtisin mõnele tema iseloomujoonele ja ta tegevuse mitte kõige kaunimale küljele tähelepanu juba siis, kui selle eest sõna otseses mõttes rahvavaenlaseks võis saada. Kuid Savisaare jätkuv demoniseerimine ning tagatipuks ka talle kommunistliku mineviku etteheitmine on lihtsalt naeruväärne. Tema roll Eesti taasiseseisvumisprotsessis aastail 1988-1991 on vaieldamatult niivõrd võimas, et ta vääriks juba ainuüksi selle eest presidendi ametikohta.
Ja lõpuks tahaksin Tarvastu vallavolikogu reformierakondlasest esimehelt pärida, kas keeld hääletada endiste kommunistide poolt kehtib ainult eelseisvail presidendivalimistel või ka järgmistel, kus üks tõenäoline kandideerija on Siim Kallas, kes samuti vääriks seda kohta ning Euroopa Komisjoni praeguse asepresidendina oleks välispoliitilises mõttes kindlasti Eesti parim valik. Selmet välja pakkuda neile meelepärane ja väärikas presidendikandidaat, otsustasid Tarvastu poliitikud alustada pahupidise valimiskampaaniaga ning asusid koostama nimekirja inimestest, kes ei sobi presidendiks. Ma olen täiesti nõus, et 99,99 protsenti endistest kommunistidest ei kõlba presidendiks. Paraku ei kõlba sellesse ametisse ka 99,99 protsenti inimestest, kes kunagi pole komparteisse kuulunud.
Eestil on seni oma presidentidega vedanud, neile on pidevalt kuulunud 70-80 protsendi rahva poolehoid ja välismaiste riigipeade lugupidamine. Mulle tundub, et praegu on meil üldse vaid paar-kolm inimest, kellele oleks jõukohane olla Lennart Meri ja Arnold Rüütliga võrdväärne. Seepärast ei tasuks neid poriga pilduda. Ega nemad sellest poriseks saa, määrime vaid iseennast ja oma riigi au.
Jaak Allik,
Riigikogu liige
Rahvaliit
