Päev koos emakeelepäeva mõtte algataja Meinhard Laksiga

Elupõlise Sonda kooliõpetaja Meinhard Laksi üleskutset emakeelepäeva tähistamiseks toetasid omal ajal loomingulised liidud, mitmed seltsid, õpetajad ja õpilased üle Eesti. Tänavu 14. märtsil, Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval võidi tähistada juba seitsmendat aastat järjest üle-eestilist emakeelepäeva riikliku tähtpäevana.

Kihutustööst riikliku tähtpäevani

Laupäevase kokkusaamise teemal “Ainult selle maa keel” korraldaja oli Riigikogu liige Mai Treial, kes oli ärgitanud oma arvamust avaldama teisigi, sest nagu kutsel kirjas seisis: “Ei tohi jääda ootama, et keegi teine tuleb ja hakkab meie asemel vigaseid silte parandama, lapsi ja noori korralikule sõnakasutusele kutsuma”.

Emakeelepäeva avas maavanem Aivar Kokk, kes leidis, et eesti rahvas peab julgema rääkida oma keeles ja et emakeelt saame hakata hoidma ka pisiasjadest alates.

Mai Treial, kes varasematel aastatel on organiseerinud emakeele teemalisi arupidamisi ka Sondas ja Kambjas, valgustas Jõgeva rahvale esmalt asjade käiku, kuidas emakeelepäeva tähistamine Riigikogus lõpuks seadusena vastu võeti ning sel moel riiklikuks tähtpäevaks kehtestati.

Kõik sai aga alguse siiski sellest, et Sonda kooliõpetaja, aktiivne koduloolane, loodusesõber, külaliikumise eestvedaja, harrastuskunstnik ja luuletaja Meinhard Laks alustas 1995. aastal toetusallkirjade kogumist emakeele kaitseks. Tema ärgitusel hakati suuremates kohtades korraldama emakeeleüritusi. Meinhard Laks taotles emakeelepäeva sisseseadmist just Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval 14. märtsil. Kogutud materjalid esitas Meinhard Laks Riigikogule. Seadus emakeelepäeva tähistamiseks võeti aga vastu 1999.aastal.

Vana koolimehe süda valutab

Jõgeva rahval oli haruldane võimalus tähistada tänavust emakeelepäeva koos selle päeva vaimse isa Meinhard Laksiga tänu Eino Veskisele. Kaks koolimeest on head tuttavad juba 1962. aastast ühesuguste huvide ja ettevõtmiste kaudu õpilaste kodu-uurimuslike tööde juhendajatena, omal ajal Teaduste Akadeemia kodu-uurimise seltsis tegutsedes jne.

“Ma ei tea, kust see pöörane mõte mul küll tuli,” tunnistas Meinhard Laks asjade algusest kõneldes. “Aga aega enam ei olnud, tuli hakata tagant torkima ja kihutustööd tegema.” Pidi leidma, kellele toetuda ja mis oleks magnetiks asjade õiges suunas lükkamisel.

“Kui Eesti maa ja rahvas said jälle vabaks, oli vanemast põlvkonnast selleks ajaks saanud nagu väljakasvanud jämeda tüvega tamm, noorem põlv aga sitke vemblana surve tõttu itta kooldunud,” kirjeldas keelepäeva idee algataja kujundlikult olukorda vabaks saanud Eestis, mis ajendas kiiresti tegutsema. Kurbusega on aga tulnud siiski tõdeda, et vabanedes pole “vemmal” asunud sugugi latva sirutama, vaid pigem teisele poole, läände painduma. “See, et kõikjalt tungib peale lohakas keel, on justkui võitlus rindejooneta. Aga me kõik peame tegema endast oleneva, et meie keelt ei risustataks. Tegu on ju nii armsa, õrna ja ilusa asjaga nagu emakeel. Eesti keelel ei ole välisvaenlasi, ainult eestlased ise,” muretses teenekas õpetaja ja emakeele eest seisja.

Praegu veedab 1922. aastal sündinud vanahärra oma päevi Rakvere hooldekodus ning tahab kokku panna mälestusteraamatu keelepäeva saamisloost ja seista emakeele hoidmise eest nii kaua, kui jaksu jätkub.

Ohumärkide vastu aadetega

Üks viis, kuidas keele risustamise vastu saab, on kuulutada aateid seltsides ning püüda anda edasi ka keerulisemaid mõtteid ning mõisteid ilusas ja lihtsas emakeeles, leiti emakeelele pühendatud päeval üheskoos.

Tänuväärne on näiteks Mulkide Seltsi tegevus, mille eestseisja on Jõgevamaa mees Kaupo Ilmet, kes kahjuks küll seekord ise kohale tulla ei saanud. Seltsi tegevusele heitis valgust aga Jaanus Jaama, kes ennast ametilt metsamehena ja päritolult mulgina tutvustas.

Jõgeval tegutsevast Betti Alveri Fondist ja juba kaksteist aastat järjest korraldatud üle-eestilistest luulepäevadest “Tähetund” kõneles Maimu Valdmann.

Kauaaegne õpetaja Aino Tooming luges omakirjutatud luuletusi. Raamatukogutöötajad Sirje Narits ja Jaana Koppel arutlesid täiskasvanute ja laste lugemise üle.

Airi Rütter, kellel oli hiljuti võimalus käia eesti rahvatantse õpetamas Austraalia eestlastele, rääkis sellest, kuidas maakera kuklapoolel üritatakse eesti asja ajada ning emakeelt elus hoida.

Erialalt ajakirjanik Peeter Maimik, kes praegu töötab Tallinna Tehnikaülikoolis dekaani abina, on püüdnud oma osa emakeele kaitseks anda Eestimaa erinevates paikades emakeelepäevade korraldamisel. Seekord avaldas ta oma arvamust mitmete ohumärkide suhtes, kuidas keelt sandistatakse ja kirjaoskamatust toodetakse. Seda nii seaduste väljatöötamisel Riigikogus, mitmetes ametlikes dokumentides, tõlkimises kui ka omavahelises suhtlemises.

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus