|
|
Paduveres peeti möödunud kolmapäeval traditsioonilist vabaõhukonverentsi ning avati mälestuskivi neljateistkümnele omaaegse Vaimastvere valla mehele, kelle punaväelased 2. augustil 1941 Udukülas mõrvasid. |
Ühtekokku lasksid Tapiku rappa “kotti” jäänud punaväelased raba servas Udukülas maha 17 meest. 14 olid pärit Vaimastvere vallast, ülejäänud kaugemalt. Mehed olid läinud Udukülla selleks, et seal taganevate ja lõksu jäänud punaväelaste metsikuste eest varju otsida, ent paraku seisid nad 2. augustil ikkagi silmitsi nendega, kelle eest pakku olid tulnud. Vanim hukatud meestest oli 62-aastane Kivirehe talu peremees August Tiks, kõige noorem 15-aastane Robert Kähr.
Mullu möödus Vaimastvere valla ajaloo traagilisimast sündmusest 70 aastat ning Paduvere Talumuuseumi Seltsi eestvedaja ajakirjanik Tiit Lääne, kelle onu Hans Erimaa oli toona hukatute hulgas, avaldas sel puhul pikema artikli nii Vooremaas kui ka Maalehes. Vooremaas ilmus see 6. augustil, Maalehes 27. augustil 2011.
“Artikleid ette valmistades kohtusin päris mitme toonaste sündmuste otsese või kaudse tunnistajaga ning nendega vesteldes hakkas idanema mõte, et mõrvatutele tuleks mälestuskivi püstitada,” ütles Tiit Lääne. “Samas sai selgeks ka see, et Udukülas pole mälestusmärgi jaoks sobivat kohta. Seepärast tundus igati loogiline püstitada see siia, Paduvere talumuuseumi õuele, kus rahvas koos käima harjunud ning kus tallel selle kandi muudki laadi mälestused.”
Suure kivi, millele 14 hukkunu nimedega mälestusplaat kinnitatud, leidis Tiit Lääne oma kodumetsast ning kujult oli see suisa ideaalne. Üks külg oleks sellel justkui juba tahutud olnud ning sinna saigi plaadi kinnitada. Mälestuskivi püstitamisel olid abiks Lembit Lehtme, Andrus Ots ja Juhanes Amor, ettevõtmist toetasid Jõgeva vallavalitsus, Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp ja kaitseministeerium.
Koolimees ja kirjanik
<p align=”justify” />
Vabaõhukonverentsi peeti Paduvere talumuuseumi õuel juba seitsmendat korda. Seekord võeti vaatluse alla neli Vaimastvere kandiga seotud ajaloolist persooni: koolijuht Aleksander Veltbach-Ilmoja, kirjanik Hugo Raudsepp, filmirežissöör Jüri Müür ning Laiuse kihelkonna kaitseliidu looja Karl Tiiman. Kahest esimesest kõnelemiseks andsid põhjust nende eluloolised daatumid: Aleksander Ilmoja sünnist möödus kuu aega tagasi 125 aastat, Hugo Raudsepa surmast möödub septembris 60 aastat.
Kõola algkooli omaaegset juhatajat Aleksander Ilmoja meenutas tema poeg, tunnustatud arst Vello Ilmoja. Tema jutust koorus muu hulgas välja see, et elukestev õpe pole vähemasti Vaimastvere kandis sugugi viimase aja leiutis: Aleksander Ilmoja jõudis kooli juhatamise ja seltsitegevuse edendamise kõrval käivitada täiskasvanutele mõeldud keele- ja muid õpiringe. Ta ise tegi aga veel viiekümneaastaselt läbi Kutsekoja juures korraldatud aianduskursused ja omandas õppinud aiatöölise kutse. Ilmoja oli ka, kui tänapäevaseid termineid kasutada, tubli projektikirjutaja. Kui koolidele hakati viljapuuaedade rajamiseks tasuta õunapuid jagama, koostas ta puude saamiseks vajaliku taotluse mitte ainult oma, vaid ka Endla kooli jaoks.
Hugo Raudsepa elukäigust andis ülevaate kauaaegne Keele ja Kirjanduse Instituudi teadur Lehte-Mai Tavel, kes enda kohta ütles mõnusa muigega, et tähtsaim, mida ta elus kirjutanud, on tema allkiri: ta on nimelt üks neist eesti kultuuritegelastest, kes kirjutas 1980. aastal alla nn neljakümne kirjale. Sellest, mis pahandused tal sellega kaasnesid, Tavel konverentsil ei kõnelnud, küll aga sellest, kuidas Hugo Raudsepp oma 1943. aastal avaldatud artikli pärast, mis selgelt Eesti iseseisvust toetas, Saksa võimude poolt Tartust välja saadeti, ning sellest, kuidas Raudsepp pärast sõda nõukogude võimu silmis põlu alla sattus, arreteeriti ja Siberis Ozerstroi vangilaagris suri ning kuidas tema näidendeid, mis eesti teatrielu enne sõda madalseisust päästsid, enam mängida ei lubatud.
“Sel ajal, kui Raudsepp siin põlu all oli, leidis tema looming Soomes endale justkui teise kodumaa: sealsetes teatrites mängiti tema tükke suure eduga,” ütles Lehte Tavel.
Elu nagu seiklusfilmis
Sõjamees Karl Tiimani eluloole heitis konverentsil valgust Rauno Võsaste, filmirežissöör Jüri Müürist, kelle osa noorusaastaid möödus Toomal, kõneles filmioperaator ja -lavastaja Enn Säde. Säde on meie hulgast 1984. aastal lahkunud Müüriga koos ära söönud vähemalt puuda soola ning teinud mitu maaelu teemalist filmi, neist kuulsaim ehk “Künnimehe väsimus”, mis üleliidulisel filmifestivalil esikoha sai, ent kuu aega hiljem nõukogude põllumajanduse probleemidest liiga ausalt kõnelemise eest ära keelati.
“Filmi lubati näidata vaid kinnistel seanssidel. Sõitsime “Künnimehe väsimusega” läbi terve Eesti. Kui film kestis viiskümmend minutit, siis järgnev mõttevahetus tavaliselt viis tundi,” meenutas Enn Säde.
Jüri Müür isegi oli kui tegelane filmist, täpsemalt pöörase süžeega seiklusfilmist. Seepärast ei pannud keegi Sädele kõneaja limiidi ületamist pahaks. Vastupidi: teda oleks hea meelega veel pool tundi kuulatud, ent konverentsil oli aeg suve- ja jaanipeoks üle kasvada. Kes Müüri eluloost rohkem teada tahab, peaks ära vaatama Enn Säde 2004. aastal valminud filmi “Jüri — see mulk ehk mis tuul Müürile….”
Tuleval aastal tahab Paduvere Talumuuseumi Seltsi eestvedaja Tiit Lääne korraldada oma maalikunstnikust onule Osvald Läänele pühendatud konverentsi: tema sünnist möödub siis sada aastat.
i
RIINA MÄGI
