Seda, et Toompeal Pika Hermani tornis lehvib sinimustvalge lipp ning et suuremate pühade ajal kaunistab sama trikoloor ka meie kodusid ja ametiasutusi, oleme ammu loomulikuks pidama hakanud. Ülemöödunud reedel Paduvere talumuuseumis peetud vabaõhukonverentsil meenutati aegu, mil sinimustvalge oli võimulolijatele kui härjale punane rätik, ning meest, tänu kellele meie rahvuslik reliikvia – sinimustvalge alglipp – tänini säilinud on.
Vabaõhukonverentsi peeti Paduveres juba üheksandat korda. Seekordne teemavalik oli Eesti lipu tänavust 130. sünnipäeva silmas pidades täiesti loomulik. Seda enam, et esimene, Põltsamaal õmmeldud ja 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks pühitsetud trikoloor elas viimased sõja-aastad ja nõukogude okupatsiooni üle paar kilomeetrit Paduverest eemal, Kõola külas Läänemardi talus, mis oli Eesti Üliõpilaste Seltsi viimase sõjaeelse esimehe, jurist Karl Auna kodutalu.
Spordiloolase ja Paduvere vabaõhukonverentside eestvedaja Tiit Lääne sõnul pole Karl Auna (tema sünnist möödus tänavu sada aastat) nimi nüüd küll enam laiemale avalikkusele tundmatu, ent tema teeneid sinimustvalge originaallipu säilimisel pole siiski piisavalt hinnatud. Läänel endal õnnestus aga möödunud aastal tutvuda Toronto arhiivis Karl Auna fondis säilinud kirjavormis dokumendiga, mis on kirjutatud 11. oktoobril 1955 Chicagos ning milles Aun meenutab üksikasjalikult seda, kuidas tema ja Rudolf Saago seltsi kalli reliikvia 1940. aasta juulis salaja Eesti Rahva Muuseumist ära tõid (asemele viisid nad 1934. aastal õmmeldud dublikaadi), kuidas lipp 1940. aasta augustis Viljandisse vilistlase Kaarel Leetmaa juurde peideti ja 1942. aasta juulis sealt ära toodi, ning kuidas reliikvia siis lõpuks turvaliselt pakituna Läänemardi tallu peidetud sai. Täpsemat peidukohta ei nimetanud Karl Aun ka oma Chicago läkituses, ent nüüd me teame, et lipp elas okupatsiooniaastad üle Läänemardi elumaja lõunapoolse, lõpuni ehitamata osa korstnajala vundamendi all.
Lipu pantvang
Karl Aunast sai omamoodi lipu pantvang: algul füüsilises (ta ei saanud enne Eestist lahkuda, kui oli lipu turvalisse kohta peitnud), hiljem vaimses mõttes. Teda saatis aastakümneid mure lipu saatuse pärast. Sellest ajendatuna päris ta näiteks kodumaale jäänud tuttavatele saadetud kirjades, kas Läänemardi elumaja on ikka alles ja kas korstnad on püsti. Aun tundis ka süümepiinu sellepärast, et oli oma isa Aleksandri kui lipu peidukoha kaasteadja elu ohtu seadnud. Julgeolekutöötajatel ilmselt mingid kahtlused seoses Aleksander Auna ja lipuga olid, sest teadaolevalt kaevati 1955. aastal surnud ja Laiuse kalmistule maetud Aun vanem pärast uuesti välja ning tema kirst puistati läbi. Mõistagi ei leitud sealt midagi.
Sinimustvalge originaallipu väljakaevamise loo rääkis konverentsil ära telemees ja poliitik Rein Järlik. Temast sai ajaloolise sündmuse tunnistaja tänu tutvusele Karl Auna õepoja poja Jüri Korgiga: Järlik ja Kork kuulusid mõlemad 1990-1992 tegutsenud ülemnõukogu (esialgu kandis see Eesti NSV, hiljem Eesti Vabariigi Ülemnõukogu nime) koosseisu ja elasid samas hotellis.
“Ükskord ühise suitsupausi ajal ütles Jüri mulle, et üks lipp oleks vaja välja võtta, aga ei seletanud lähemalt, mis lipp see selline on. Küll aga palus ta mul kaameramehe kaasa võtta, et sündmus jäädvustatud saaks,” meenutas Järlik.
1991. aasta teisel jõulupühal, st 26. detsembril sõidetigi ühiselt Läänemardi tallu, kus sel ajal elas Jüri Korgi poeg, ning kaevati metalliotsijat ja suruõhuhaamrit abiks võttes lippu sisaldav raudkast välja. “Kui sinimustvalge originaallipp kastist välja võeti, oli mul tunne, nagu viibiksid need, kes lipu sünniga seotus, sellessamas toas,” ütles Rein Järlik. “Kui me lipu väljakaevamise linti võtsime, ei teadnud me veel, mis sellest materjalist tuleb. Peatselt lendasime aga koos Jüri Korgiga Torontosse Karl Auna juurde, kus salvestasime enam kui tunni jagu tema mälestusi. Saades teada, et lipp on alles, tundis Aun, nagu oleks teda aastakümneid vaevanud koorem õlult langenud.” Õnnelik valik 24. veebruaril 1992, Eesti Vabariigi 74. sünnipäeval läks ETV eetrisse enam kui kahe tunni pikkune saade sinimustvalge originaallipu peitmise ja väljakaevamise loost. Samal päeval andsid perekond Korgi esindajad lipu Tartus üle Eesti üliõpilasorganisatsioonide esindajatele. Paduvere konverentsil olid Korkide perest kohal vennad Jüri ja Andres, kohal oli ka Karl Auna ristitütar, folklorist Kristi Salve, kes kõneles oma põgusatest kokkupuudetest ja kirjavahetusest ristiisaga. Eesti Rahva Muuseumi direktor, ajaloolane Tõnis Lukas meenutas aga Eesti lipu n-ö tagasitulekut 1980. aastatel. Tema sõnul oli sinimustvalge lipp algul rahvusliku ärkamisaja intelligentsi lipp, hiljem Vabadussõja võitluslipp ja lõpuks, 1922. aastal sai sellest ka riigilipp. “1920. aastate algul vaieldi riikliku sümboolika üle päris tuliselt, enne kui sinimustvalge riigilipuna kasutusele võeti,” ütles Tõnis Lukas. “Lõpuks sai sellest ka riigilipp. Ja see oli õnnelik valik. Kui meie eri tasandi sümbolid poleks kokku langenud, oleks enam kui kahe aastakümne tagusel uuel ärkamisajal võinud tekkida segadus. Nüüd olid aga asjad selged: kui sinimustvalgete lippude all nõuti eluõigust eesti keelele ja kultuurile, siis said kõik aru, et tegelikult nõutakse ka Eesti riigi taastamist.” Tõnis Lukase sõnul oli hea ka see, et lipuks valiti lihtne trikoloor ilma mingite pisidetailideta. See andis võimaluse ka ajal, mil sinimustvalge keelatud oli, seda ikkagi kuhugi salamisi sisse põimida. “Kui aga olud natukenegi vabamaks hakkasid muutuma ning sellesse pimedasse kotti, milles me elasime, valgus sisse tungis, siis vallandus lausa plahvatuslik sinimustvalge taastuleku protsess, sest soodumus oli olemas: väga paljud inimesed olid rahvusvärve ka okupatsiooniajal oma südames kandnud,” ütles Tõnis Lukas. “Eestlased kiirendasid omal moel ka Läti ja Leedu rahvuslipu taassündi. 1988. aasta suvel peeti Vilniuses Baltimaade tundengilaulupidu Gaudeamus. Meie üliõpilased sõitsid sinna juba rahvuslippudega, Leedus ja Lätis polnud aga veel rahvuslippe välja toodud. Meie tundengid hakkasid kohe naabritelt pärima, kus nende rahvuslipud on. Indrek Tarand sai aga hakkama sellega, et laskis ühes Vilniuse õmblustöökojas kuus Leedu lippu õmmelda ja tõi need leedulastele.” Lõpetuseks üks Eesti lipuga seotud lugu siinkirjutaja enda elust. Oli aasta 1992 ning mu tollal neljane poeg lappas tagatoas isa vanu Tähekesi. Ühtäkki tuli ta kööki minu juurde ja küsis: “Ema, kas see lipp, millel merelained peal on, on mereröövlite lipp?” Jäin hetkeks tummaks, siis aga taipasin, et poiss oli leidnud Tähekesest Eesti NSV lipu, ning mõistsin, milline kuristik haigutab minu ja tema elukogemuse vahel: 1988. aasta aprillis sündinuna tundis tema ju ainult sinimustvalget Eesti lippu!
RIINA MÄGI
