Kui küsida, missugust rolli on mänginud eesti kultuuriloos Jevpatoriast Tartusse kolinud juut Solomon Dzigit, siis ei oskaks vastata vist paljud kogenud mälumängijadki. Õiget vastust sellele küsimusele tasub otsima minna Tartu Linnamuuseumi, kus on 15. septembrini avatud näitus „Filmilinn Tartu. Pääsukesest tarTuFFini”.
Eesti film sai aprilli lõpus saja-aastaseks. Et Tartu on eesti filmi sünnilinn, sest just seal võttis Eesti Rahva Muuseumi fotograaf Johannes Pääsuke üles esimese eesti filmina ajalukku läinud kaadrid vene õhusõitja Sergei Utotškini lendamisest linna kohal, oli igati loogiline, et filmikunsti sünniloole valgust heitev näitus leiab aset just Tartu Linnamuuseumis.
“Eesti Film 100 programmijuht Jaak Lõhmus hakkas meile heas mõttes survet avaldama, et me sellise näituse teeksime,” ütles üks näituse kuraatoritest, Tartu Linnamuuseumi arendusjuht Marge Rennit. “Koht oligi väga loogiline, ent paraku oli filmiteemalist materjali meie muuseumis äärmiselt vähe ning keegi polnud kõnealuse teemaga ka süvitsi tegelnud. Nii et kõigepealt pidime asuma täitma lünki oma teadmistes ning kogu Eestist näituse jaoks sobivaid esemeid ja muud materjali kokku otsima.”
Konsultandina tuli muuseumitöötajatele appi Tartu Ülikooli filmiajaloo lektor Lauri Kärk, kujundajatena Malle Jürgenson ja Krista Lepland Laika, Belka & Strelka disainibüroost. Viimased said Marge Renniti sõnul hakkama suisa silmamoondustrikiga: tänu nende mõtte- ja kätetööle paistab 40-ruutmeetrine saal hoopis suurem ja mahukam olevat. Kujundajad omakorda kaasasid produktsioonifirma Rühm Pluss Null, kus pandi Erik Norkroosi ja Jaanis Valgu juhtimisel kokku spetsiaalne filmiprogramm.
Näituseruumist ongi tehtud justkui kino, milles on üks natuke suurem ja kaks tillukest kinosaali ning kinomehhaaniku ruum. Suurema saali ekraanil jookseb nonstop-režiimil Tartut kui filmilinna tutvustav programm.
“
Hea silmaga
Suurema kinosaali filmiprogrammis ongi eraldi peatükk Tartust pärit filminäitlejatest. Saali seinalt leiab huviline ka noorelt surnud Johannes Pääsukese (temal oli au valmis teha ka esimene eesti mängufilm “Karujaht Pärnumaal“ ning Palamuselt pärit ja mitmel mandril tegutsenud filmimehe Theodor Lutsu eluloo. Väikestes privaatsetes kinosaalides saab, kõrvaklapid peas, arvutiekraanilt vaadata mõlema poolt üles võetud filme ja filmilõike. Pääsukese loomingut on Marge Renniti sõnul säilinud vähem, Theodor Lutsu oma rohkem.
“Luts oli osav toetajaid leidma ja tellimusi hankima,” ütles Marge Rennit. “Nii oli tal näiteks võimalus kaitseministeeriumi tellimisel õppefilme ja välisministeeriumi tellimisel vaatefilme teha. Lutsu hea silmaga tehtud meeleolukad vaatefilmid on suurepärased ajastudokumendid.”
Privaatsaalide arvutitest leiab ka Tartut puudutavaid põnevaid kroonikalõike, näiteks turuhoone avamisest, sõjajärgsetest taastamistöödest, kaarsilla valmimisest, Vanemuise uue maja rajamisest, Urho Kaleva Kekkoneni visiidist Tartusse, 1969. aasta juubelilaulupeost jne.
Näitust ette valmistades võtsid muuseumitöötajad käsile ka Tartu kinode ajaloo. Siinkohal jõuamegi juhtlõigus mainitud Solomon Dzigiti isikuni: tema oli nimelt see, kes avas 1908. aasta aprillis Tartus Heinaturul Eesti esimese paikkino. Nimi oli sellel küll uhke (Illusion), ent iluga lihtne laudhoone, kus filme näidati, ei hiilanud. 1920. ja 1930. aastatel kerkis Tartusse siiski ka silmapaistva arhitektuuriga kinosid, nagu 1922. aastal valminud Athena ja 1936. aastal valminud Apollo uus hoone.
Kestsid keskööni
Esimese maailmasõja eel oli rahva kinohuvi Marge Renniti sõnul väga suur. Kinohooneid laiendati ning seansid kestsid lõunast keskööni. Peale filminäitamise esinesid kinodes veel klounid, tantsijannad, maadlejad, mustkunstnikud ja loomataltsutajad. Sõja eel oli üsna pikk periood, mil Tartus tegutses korraga seitse kino. Tõsi, Postimehes kurdeti 1929. aastal siiski juba selle üle, et kinosid on rohkem, kui kohalik publik ülal pidada jõuab.
Esemeid, dokumente ja fotosid on näituse jaoks saadud-laenatud Eesti Rahva Muuseumist, Eesti Filmiarhiivist, Palamuse kihelkonnakoolimuuseumist, Järva-Jaani kinomuuseumist ja eraisikutelt. Suuremateks rariteetideks on näiteks 1920. aastatel Ernemanni tehases valmistatud tummfilmikaamera, millega omaaegne Centrali kino mehhaanik Ernst Treier Eesti Kultuurfilmi tarvis süžeesid üles võttis, ning Johannes Pääsukese kopeerraamat, millesse ta kirjutas ümber kõik enda poolt saadetud kirjad, mis puudutasid filmide tegemist ja levitamist.
Linnamuuseumi kinonäituse juures tegutseb ka kinokohvik. Kohvikuõhtud toimuvad üle kahe-kolme nädala ning neil saab näha tänapäeva Tartu filmiloojate – üldjuhul on nad amatöörid – loomingut. Täna õhtul kell 17 vaadatakse näiteks MTÜ Kinoonud produtseeritud filmi “Tudengimuusikal” (2009). Kinokohviku eestvedaja on Theodor Lutsu filmipäevade sage külaline Jaan-Jürgen Klaus ning kõige rohkem näidataksegi kohvikus tema ja Toomas Griini filme. Kinokohviku kava leiab muuseumi kodulehelt.
“Kui sõja eel oli Tartus seitse kino, siis praegu ainult kaks ja pool: Cinamon ja Ekraan ning Athena, kus näidatakse filme ainult festivalide ajal. Nüüd on siis neile mõneks ajaks lisandunud ka linnamuuseumi kino,” ütles Marge Rennit.
i
RIINA MÄGI
