Homme möödub kakskümmend aastat parvlaeva Estonia uppumisest – sündmusest, mis vapustas tõsiselt nii Eesti, Rootsi kui ka Soome ühiskonda, sest enam kui 800 katastroofis elu kaotanud inimese hulgas oli kõige rohkem just nende riikide kodanikke. Päästa suudeti 989 laeval viibinust vaid 137. Üks neist, Eckard Klug, peab homme Torma vallas Ookatku külas oma n-ö teist sünnipäeva.
Eckard Klug (74) on nüüdseks juba aastakümneid väikese transpordifirma omaniku ja veoauto juhina Rootsi ja Eesti vahet pendeldanud. Kui varem oli ta siinmail vaid külaline, siis praegu on maa, mille nime kandval laeval ta peaaegu elu oleks kaotanud, tema teiseks kodumaaks saanud. Koos elukaaslase Luule Väinaga on ta rajanud Ookatku külla kena maakodu.
Kui praegu teatakse Eckard Klugi kui kõikvõimalike abisaadetiste Eestisse toojat, siis kakskümmend aastat tagasi teenindas ta põhiliselt rõivatööstuse ettevõtteid: tõi Rootsist Eestisse kangaid, millest siin allhanke korras rõivaid õmmeldi, ning viis valmistoodangu Rootsi tagasi. Rõivakoormaga asus ta Rootsi poole teele ka 1994. aasta 27. septembri tormisel õhtul.
Et Eckard pole tormi kunagi hästi talunud, läks ta aegsasti voodisse. Mitut metallikõlalist kolksatust kuuldes ta virgus. Seejärel tundis aga, kuidas laev kreeni hakkas vajuma. Koos teisest veoautojuhist kajutinaabriga läksid nad koridori asja uurima ning mõistes, et tegemist on tõsise ohuga, alustasid neljandalt tekilt, kus asus nende kajut, vaevalist teekonda seitsmendale tekile, kust oli võimalik välja pääseda. Vaevaline oli teekond sellepärast, et laev oli juba kreenis ja treppidest tuli end üles vinnata.
Ei uskunud, et upub
Koridore mööda liikudes nägi Eckard korduvalt seda, kuidas inimesed korraks kajutiukse avasid, ent selle taas sulgesid, arvates ilmselt, et küllap tekkinud probleemid lahendatakse ja laev peatselt edasi sõidab. Polnud ju kuulda olnud ka mingit häiresignaali, mis oleks sundinud inimesi kiiresti tegutsema.
“Ka osa neist, kes kajutist välja olid tulnud, ootasid apaatselt, mis juhtuma hakkab,” ütles Eckard Klug.
Temal ja paljudel teistel jätkus õnneks tahet tegutseda: panna selga päästevest, ronida üle reelingu kreeni vajunud laeva veest väljas olevale küljele ning sooritada sealt lõpuks umbes kümnemeetrine hüpe pimedasse sügavikku, teadmata, kas all on üldse vaba vesi või mitte.
“Kui hüppe järel sügavale vette vajusin, siis mõtlesin: ah nii siis uputaksegi. Kui aga pea taas vee peale sain ja ühele päästeparvele pääsesin, siis mõistsin: saatus pole mulle teise ilma minekut veel ette näinud,” meenutas Eckard Klug. Tema ja veel paarkümmend inimest korjati mõne tunni pärast õnnetuspaika saabunud laeva Mariella pardale, kus neile kuivad riided selga otsiti ja nende alajahtunud kehasid tasapisi üles soojendama asuti.
Eckard usub, et temal aitasid laevahukust pääseda piisav rasvapolster naha all ning optimism: tema jaoks on poolik veeklaas alati pooltäis, mitte pooltühi. Pärast katastroofi pakuti talle, nagu teistelegi asjaosalistele, hingeabi, ent tema kinnitas, et ei vaja seda. Ta pole seda tänini vajanud, küll aga on ise käinud korduvalt kõnelemas Estonial hukkunute omastele ja teistele nn leinagruppidele.
Ei pidanud pausi
Ka laevasõitudesse ei teinud Eckard pärast Estonia hukku pikemat pausi. Paari nädala pärast oli ta taas merel.
“Tõenäosus, et üks ja sama inimene kaks korda laevaõnnetusse satub, on nullilähedane,” ütles Eckard. “Tõsi, pärast Estonia hukku eelistan ma reisida aknaga kajutis. Veoautojuhte ei taheta küll eriti sellistesse majutada, aga olen valmis selle nimel lisaraha välja käima.”
Eckard Klug on üks neist, kes usuvad, et Estonia hukkumisest pole üldsusele teada antud kogu tõde, vaid kolme riigi valitsused varjavad midagi: miks muidu laevavrakk üles tõstmata jäeti ja selle asemel hoopis kiiresti betooniga kaeti. Eckardi kõrva kriipis valusalt ka Estonia omanikfirma, Nordström&Thulini ühe esindaja laevahuku järel öeldud lause: “Meie aktsionärid ei kaotanud midagi.” Justkui saaks sadade hukkunutega laevaõnnetust ka üksnes ärilisest aspektist käsitleda! Kahju on Eckardil ka sellest, et Rootsi ja Eesti vahet kulgevad laevad ei tee enam 28. septembril Estonia uppumispaiga lähedal leinapeatust.
“Kuni Tallinna ja Stockholmi vahelist laevaliini opereeris veel Estline, pandi sel ööl korraks laevamootorid seisma ja lasti vette pärg, aga Tallinki ajal kadus see ilus komme ära,” ütles Eckard.
Kui see mõnusa olemise ja jutuga, jõuluvana meenutav mees kakskümmend aastat tagasi märjast hauast pääsenud poleks, oleksid jäänud abita paljud Eesti asutused ja üksikisikud. Omakasupüüdmatu abi eest eestimaalastele on Eckard Klugi muu hulgas tunnustatud Eestimaa Uhkuse 2012 galal.
Parvlaev Estonia
*Valmis 1980 Saksamaal Papenburgi laevatehases.
*1980-1993 kandis nimesid Viking Sally, Silja Star ja Wasa King.
*Eesti lipu ja Estonia nime all alustas liiniliiklust 2. veebruaril 1993.
*Uppus 28. septembril 1994 kella 00.55 ja 02.03 vahel, sõites Tallinnast Stockholmi. 989 pardal olnust päästeti 137.
*Estonial hukkunutele on püstitatud mälestusmärke ka Jõgevamaale. Põltsamaa kesklinnas seisab neile pühendatud mälestuskivi, Põltsamaa külje all Sõpruse pargis Art Allmägi loodud graniitskulptuur “Hingekell”
RIINA MÄGI
