Mida teadsite Pakistanist enne, kui sõitsite sinna maavärinapiirkonda kannatanuid abistama?
Varem polnud ma Pakistanis käinud. Eestlased on üldiselt selles Aasia riigis, kunagisel Inglismaa asumaal vähe käinud. Kõige olulisemat infot ma Pakistanist siiski omasin. Teadsin, et see maa on suuruselt teine islamiriik, samuti tuumariik, loomulikult teadsin ka pealinna. Meedia vahendusel olin kursis India ja Pakistani vaheliste teravate poliitiliste suhetega.
Kuuldavasti räägitakse Pakistanis väga palju erinevaid keeli, nii et riigi erinevate piirkondade elanikud ei saa üksteisest arugi. Millest niisugune keeltesegadus tekkinud on?
?Pakistanis on tegemist suurte erinevate hõimudega. Need on mitte enam dialekti-, vaid keeleerinevused. Nii ei saanud ka Pakistani arstid aru, mida räägivad looduskatastroofis kannatanud.
Millal ise esmakordselt Pakistani maavärinast kuulsite?
Maavärin toimus laupäeva, 8. oktoobri hommikul kella seitsme ja kaheksa vahel. Ise sain esimesed andmed maavärinast teada internetist. Eesti päästemeeskond sõitis sündmuskohta kahe päeva pärast.
Millistel põhimõtetel Pakistani sõitnud Eesti Päästemeeskond moodustati?
Meeskonna moodustamine toimub kindlate mehhanismide põhjal. Eesti päästemeeskonna ehk EDRT (inglise keeles Estonian Disaster Relief Team) koosseisus sõitsid Pakistani 5 staabitöötajat, 6 meditsiinitöötajat, kellest 3 õde ja 3 arsti, 7 otsingu-, pääste- ja logistikarühma liiget.
Kas Päästemeeskonnas oli ka samu inimesi, kes andsid abi hiidlainekatastroofi piirkonnas Indoneesias?
Mitmed päästemeeskonna liikmed töötasid tõepoolest nii ühes kui ka teises riigis. Näiteks kõik Pakistanis viibinud meedikud olid käinud ka Indoneesias.
Indoneesiat ja Pakistani ühendab see, et mõlemad on Aasia riigid ja islamimaad. Kui suured on aga kahe maa erinevused?
?Need on ikka väga erinevad riigid. Näiteks Indoneesia kliima on peamiselt troopiline, Pakistani ilmastikku mõjutavad jälle kõrged mäed, sealne kliima on kuivem, kontrastsem. Pakistanis on päeval soe, õhtul jahe. Öine temperatuur ulatus 7 soojakraadini.
Kuidas iseloomustaksite oma tööpiirkonda Batagrami linna? Arvestades hävinguid ja inimkaotusi, on vist õigem küsida, kui suur linn see oli?
?Elanike arvult on Batagram umbes Pärnu suurune linn, kus elab 50-70 000 inimest. Linn on aga hajutatud.
Kes Eesti päästemeeskonna Pakistanis vastu võttis?
Tegelikult ei võtnud meid vastu keegi, tuli hakata ise asju ajama. Tuleb aga kiita Eesti meeskonna juhtide ülimalt head tööd. Seitse tundi pärast maandumist pealinnas Islamabadis hakkasime juba sihtkoha poole liikuma.
Kas Eesti Päästeameti peadirektor Mati Raidma viibis Pakistanis rohkem psühholoogilistel kaalutlustel, justkui kindral, kes osaleb ise lahingus, või oli tema kohalolek tingitud eelkõige praktilistest vajadustest?
Mati Raidma oli üks päästemeeskonna liikmetest, kelle kogemused ja teadmised meie meeskonnale kindlasti kasuks tulid. Midagi ?isikukultuslikku? tema Pakistanis viibimises otsida ei tasuks. Samuti peab väga hindama meeskonna otsese juhi, Lääne-Virumaa Päästeteenistuse direktori asetäitja Tauno Suurkivi tublit tööd.
Kuidas kulges igapäevatöö telkhaiglas, mille eestlased maavärinapiirkonda rajasid?
Haiglaks on meie rajatud meditsiiniasutust isegi palju nimetada. Õigemini oli tegemist operatsiooniplokiga. Patsiendid olid maavärina tagajärjel kannatanud, nende põhilised traumad olid suurte toruluude murrud, sääreluude, reieluude, küünarluude, õlavarreluude vigastused. Kokku ravisime 52 patsienti, tegime 33 anesteesiat, 30 suuremat ja 14 väiksemat kirurgilist sekkumist. 26 haiget vajasid ortopeedilist abi, kolmele sünnitajale tuli teha keisrilõige, üldisi somaatilisi haigusjuhtumeid oli kaheksa.
Öeldakse, et patsient peab paranemisele ka ise kaasa aitama. Kuivõrd seda tegid teie patsiendid Pakistanis, milline oli nende ellusuhtumine, üldine hoiak?
Meedias on kritiseeritud Pakistani inimeste passiivsust. Mõelgem aga ise, kuidas käituksime, millises psüühilises seisundis oleksime, kui linnad ja külad on praktiliselt hävinud. Me ei saa Pakistani inimeste käitumist arvustada, sest me ei tunne piisavalt nende kultuuritavasid ja hingeelu. Võib-olla on nende käitumisel omad põhjused. Kui võrrelda aga Pakistani ja Indoneesiat, siis peab ütlema, et otsene, väljanähtav häda ja viletsus oli Pakistanis suurem.
Pakistani maavärina puhul on tegemist klassikalise katastroofiolukorraga, kus abivajajate hulk ületab abi andjate ja võimaliku abi mahu potentsiaali.
Meedikute jaoks on suurim rõõm, kui haige saab terveks. Kuidas see avaldus eriolukorras, katastroofijärgses Pakistanis?
Eesti meedikud püüdsid anda oma parima. Näiteks väga head tööd tegi kirurg Alo Kullerkann. Opereerisime 26 luutraumaga patsienti, kelle elukvaliteet kindlasti nüüd paraneb. Tunnustuseks oli seegi, et kõik patsiendid suhtusid meisse positiivselt.
Probleem on aga selles, millistes tingimustes, millises keskkonnas need inimesed maavärinajärgses piirkonnas edasi elama peavad.
Mõnedele võib tunduda, et töömiljöö katastroofipiirkonnas meenutab õudusfilmi. Kindlasti suhtutakse päästemeeskonna liikmetesse ka kui kangelastesse. Kuidas ise selliseid vaatenurki kommenteerite?
Päästemeeskonna liikmeid pole põhjust kangelasteks pidada. Tegime oma igapäevatööd. Ka olukorda, milles tegutsesime, on suuresti üle dramatiseeritud. Oma argitöös Eestis näevad meedikud vägagi erinevaid vaatepilte, katastroofipiirkonnas on neid lihtsalt kümneid kordi rohkem.
Kuivõrd mõjutab usk Pakistani inimeste suhtumist maavärinasse ja selle tagajärgedesse. Kui paljud inimesed on seisukohal, et nii tahtis Allah?
Teise inimese sisemusse on raske näha. Pakistanis on kindlasti islamiusul suur mõju, kindlasti on rohkem ka fatalismi. Samas ei saa öelda, et kõik käega lõid. Inimene on inimene ja häda on häda.
Kas maavärina puhul on näiteks rikastel rohkem võimalusi eluga pääseda või on sellises olukorras kõik võrdsed?
?Üldiselt on looduse ees kõik võrdsed. Mõistagi on ka erandeid. Pärast orkaani jääb mõni maja ikka püsti. Kui palju maavärin purustab, see sõltub kindlasti ka ehitise kvaliteedist. Batagrami linnas paistis silma, et haldushooned olid isegi rohkem purustatud kui väiksemad poed ja eramajad.
Kuidas kohalikud elanikud ja Päästemeeskonna liikmed üksteisest aru said?
Suheldi peamiselt miimika abil. Maavärina piirkonnas võõrkeeli ei osata. Ka me ise ei teinud katseid kohalikust keelest aru saada, takistuseks osutus ka araabia tähestikus kiri.
Mida teadsid Pakistani inimesed Eestist?
Ei teadnud seal Eestit õieti keegi. Batagramis kohtasime siiski ühte kooliõpetajat, kes teadis, et Eesti asub Põhja-Euroopas, kuskil Rootsi lähedal. Mitmete probleemide lahendamisel oli meil aga abiks Eesti aukonsul Pakistanis Malik Ghulam Muhhamad Arbi Khar.
JAAN LUKAS