Juba 1. novembril oli meie kõrgete kuuskede latvades suur hallrästaste koosolek, sügispäev lärmakat sädinat täis. Hingede päeval aga oli maa kaetud esimese tuisulumega ja siidisabade salgad lendasid ühe õunapuu otsast teise… Oma lemmikõunapuu ladvaõunu varuma ootasin abilist, aga nüüd jõudsid siidisabad ette. Nad on nobedad olnud, pooltel õuntel on ülevaltpoolt sisse toksitud kausjad lohud. Või tegutsesid siin eile rästad, kes ka veel ei taha sünnimaad jätta? Igal juhul läksin mina oma kadeduses nüüd neid õunu sealt kaikaga alla koputama, neid, mida veel polnud nokitud. Ja koukisin neid siis lumepesadest välja, kinnastega. Kippusid käest libisema, sest peal oli õrn jäitekiht. Sain kahe puu kohta veel korvitäie greibisuurusi iludusi.
Mis lindudesse puutub, siis neile on siin õuntega puid veel küll! Kui saaks neid juhatada ühe endise kolhoosi õunaaia juurde! Niipalju, kui piiravate kuuskede vahelt paistis, olid seal kõik puud täis õunu. Millal seal veel korjamine lahti läheb? Lindude õnn, kui parafraseerida kuulsat romaani “Daamide õnn”.
Internetis on palju materjali õunasortide kohta, ilusad fotod, omaduste kirjeldused, aga ennast huvitavat sorti ei saanud siiski määratud! Välimuselt ja maitselt oleks nagu Krügeri tuviõun, mis paljude arvates on maitsvaim õun Eestis üldse. Üle keskmise suur, kollakasvalge viljaliha ja maitse nii hea, et tema tarbimise kohta olevat labane öelda “söön” ‒ sobib “naudin”. Aga tuviõun on suveõun, neil enam ubinaid küljes pole ‒ need aga pakuvad ennast sügisestele hulgulindudele. Las jääda saladuseks siis see nimi…
Siidisabad pesitsevad taigavööndis, kevadel lähevad nad sinna ja nüüd, sügisel, liiguvad järjest lõuna poole. Rände ajal söövad viristajad rohkelt igasuguseid marju. Ornitoloog Olav Renno teab, et päeva jooksul võib üks lind isegi 1000 marja ära süüa! Siidisabade salgad võivad olla väga arvukad ‒ Eestis on kohatud isegi 750 pealist seltsingut. Neid siin on paarkümmend vaid…
Lindudel on kahju õunu puu otsa jätta, inimestel mitte. Suve lõpuks on õunaisu ülimalt ammendunud. Tervisliku toitumise õpetus ütleb, et iga päev peab sööma puuvilju. Õun ju on seda? Aga inimene ihkab vaheldust, kuigi peaks hoolima just kohalikust toidust ‒ kasvanud 100 kilomeetri raadiuses. Meie poodides on aga tuhandete kilomeetrite tagant meile jõudnud viljad, eks keegi peab needki ära ostma? Need võivad odavamadki olla kui hästi säilitatud eesti õunad.
Tihaste puhul peab hoolikas “söögitädi” olema ‒ toidulaud saab uskumatult ruttu tühjaks. Viimati oli söögimaja lükatud ühe oksa taha väga kaldu kohe. Tihased nii jõulised küll olla ei saa. Olengi näinud suurt kirjurähni pruukostil, harakas ligines mitmel korral. Kogu aeg ei jõua vaadata kuidas nokkimine edeneb… Just alles oli ennast toidulaua külge haakinud hallrähn, kes mind nähes putket tegi. Väike respekt olemas. Eks ta ole, praegu sipelgaid pole saada. Ta on harvaesinevast roherähnist, kes on nõrgema nokaga ja rohkem sipelgatele spetsialiseerunud, väiksem ja tuhkhalli peaga. Tema nokk on pisut lühem ja lend pole tugevasti lainjas ‒ too lendas päris sirgelt lähima põõsa suunas…
Et Viivi Luigel oli just juubel, sobib lõpetada tema ühe lausega “Varjuteatrist”: “Ma ei teadnud siis, et elu pisiasjad, mida sa nii tüütuks pead ja teistega jagad, ongi õnn.”
Nii on hea mõelda…
EHA NÕMM
