Läti loomakaitse selts on tervete loomade hukkamise vastu ja püüab seetõttu oma liikmete kaudu võimalikult paljudele kodu leida.
Riia steriliseerib-kastreerib õuekassid
Riia linn maksab looma varjupaigas pidamise eest 14 päeva jooksul, aga paljusid kasse on hoitud seal kauem, sest täiskasvanud kasse ei taheta eriti endale koju võtta. Nende ülalpidamiskulud katab selts oma annetustest.
Ja nüüd tuleb kõige huvitavama osa ? Riia on oma määrustega sätestanud, et kui hulkuvatel kassidel (mina nimetaksin neid küll pigem õuekassideks, sest kass tavaliselt ei hulgu, ta liigub ikka mõne kindla maja ümbruses ? H.S.) on hoolitsejad-toitjad, maksab linn kasside steriliseerimise-kastreerimise eest ning pärast seda viiakse loomad tagasi nende elupaika. Korteriühistud on kohustatud tagama, et kassid saaksid vabalt keldrisse ja sealt välja.
Tõeline kasside paradiis! Tõsi küll, Läti loomakaitseseltsi juhi Astrida Karelina sõnul võttis taolise loomasõbraliku poliitika läbisurumine Riias aega ligi kümme aastat.
Jõgeval ähvardatakse politseiga
Võrdluseks tahaksin tuua näiteid meie linna õuekasside elust. Mingit ametlikku kaitset neil ei ole, kuid loomasõpru, kes kiisusid nälga ega külma ei jäta, ikka leidub. Üks mu tuttavaist, kes oma nime ei soovinud avaldada, on aastate kaupa õuekasside eest järjekindlalt hoolitsenud. Aga mõneti on sellele kaasa aidanud ka meie pere. Me ei oota selle eest tänu ega tunnustust, sest kasside kiindumus pakub seda küllaga.
Kuid me ei tahaks näha ka vaenulikku suhtumist, mis vahel on läinud politseiga ähvardamiseni välja.
Minu arust pole õuekasside toitmine küll taunimisväärne. Ega nad ole meilt tänavale visatud, ikka inimesed on nad sinna jätnud, st hüljanud. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et kasside toitmine ei vii nende arvu plahvatusliku suurenemiseni, nagu mõned kaaslinlased kardavad.
Õuekasside elu on riskirohke, neid murravad koerad, neid jääb auto alla. Emastel kassidel on muidugi probleeme pisiperega. Oma maja õuekasside järeltulijatele oleme küll peaaegu alati kodud leidnud, vahel kasvõi ajalehekuulutuse abiga.
Minu arvates on püüd õuekassidest täielikult lahti saada niisama lootusetu, nagu oli omal ajal Hiinas varblaste hävitamine.
Mis selles siis halba on, kui mõni kass õues jalutab? Karjadena nad ei käi, inimesele kallale ei kipu, nagu vahel koertega juhtub.
Vanemad näitavad eeskuju
Veel üks teema ? lapsed ja kassid. Enamasti on suhtumine heatahtlik. Möödunud suvel «küüditati» ühe kassipere inimestega harjunud ja hõlpsasti püütav ema Rakverre ja kolm imikueas pisikiisut jäi maha.
Teismelised koolitüdrukud võtsid nad oma hoole alla. Peaaegu iga päev käisid nad kiisusid vaatamas ja tõid neile toitu. Inimestega harjunud prisked ja terved kassipojad leidsid kõik endale kodu.
Kahjuks on ka teistsugust suhtumist. Suvel ilmuvad vahel välja kaigastega varustatud poistekambad. Mõnikord visatakse kasse või koeri lihtsalt kividega. Ilmselt on vanematel osa kasvatustööst tegemata, kaasa aitab ka nende endi põlglik suhtumine loomadesse.
Eks õuekasside tekitajateks ole ka lapsevanemad, kes pojale-tütrele järele andes on lubanud neil kassipoja majja tuua. Kui kassike aga mõne pahandusega hakkama saab või lihtsalt ära tüütab, siis visatakse loom tänavale.
Eesti Loomakaitse Seltsi liige Katrin Vels lõpetab oma loo Läti loomakaitsjate tegevusele hinnangut andes nii:
Selline kinnipüüdmise-steriliseerimise-kastreerimise poliitika, mis seab eesmärgiks hulkuvate loomade arvukuse reguleerimise, on levinud kõikides arenenud riikides.»
Eestil on küll veel väga palju maad käia, et end ka selles valdkonnas arenenud riigiks lugeda.
HERBERT SÖÖDE, pensionär
