Aasta tagasi äratas mind suvehommikul üles aknatagune “flöödikontsert” . Mõtlesin hetkeks, et mu lapselapsed on võtnud nõuks hommikul vara ärgata ja on leidnud endale mingid mänguviled – teevad mulle ilusat äratust! Siis mõtlesin, et niiviisi võiks kõlada inglikoor…Ka meenus mulle ungari muinasjuttude kogu “Imeflööt”, mida lapsepõlves sai loetud. Eks seal oli niisugune võlupill, mida mängides pidid kõik tantsima, ka siis ikka edasi, kui juba väga väsinud olid? Niipalju seoseid tekkis!
Mina küll tantsides voodist ei tõusnud, ikka tavalisel moel ja läksin muusikuid otsima. Olin häiritud, et ei osanud arvata, kes küll on see ilusaid vilesid hüüdev lind. Ja neid oli mitu
Võtsin nõuks laulu salvestada. Pidin korduvaid katseid tegema ja seda ka edaspidistel hommikutel. Tundus, et nii, kui hääle suunas astusin, jäi laul katki või siis hakkas mõne aja pärast hoopis kuskilt kaugemalt kostma. Või lihtsalt tegi lind või linnud just siis vaheaja – “reklaamipausi”! Või siis esinesid teised linnud oma lauluga valjemini või möödus suure mürinaga auto…Lootus teda näha luhtus.
Sel kevadel lugu kordus. Üks salvestus oli tehtud 19. mail, teise hea salvestuse sain juuli lõpust. Kohtusin mitme ornitoloogiga, kellele andsin salvestist kuulata. Arvati, et äkki musträstas. Ei tahtnud uskuda, et nii tavaline laulik mind lummas.
Internetis on palju linnuhääli salvestanud Veljo Runnel. Kuulasin sealt “kahtlusalused” ära, kuid ükski polnud see. Äsja sattusin vana hea Fred Jüssi Linnuaabitsa peale ja sealt jõudsingi salapärase sulelise jälile. Seda lindu näeme harva, kui üldse. Ise olen teda paari aastakümne tagusel ajal korra näinud – ainust parasvöötmes elavat esindajat tema poolesaja liigilisest troopiliste lindude perekonnast! See on peoleo (Oriolus oriolus), kelle isaslind on eriti kontrastselt looduse poolt disainitud – säravkollane ja must! Keda mitte kellegagi meil ei saa segamini ajada.
Ega laulugi ei saaks segamini ajada, kui ükskord oled tutvunud. Aga see on kõlavaim linnulaul, mida olen kuulnud, tõsi, hakitud kujul, väikeste vaheaegadega. Kunagi ammu olin häältki kuulnud, mis oli mulle meelde jäänud veel tugevamana ja mitte nii kauni tämbriga. Mäletasin teisiti või lauliski see ammune lind muudmoodi.
Nõukogude ajal oli ta kaitse all, praegu seda ei vajavat. Praegu olevat levinud üle kogu Eesti, kus on sobivaid elupaiku, eks ikka puistuid. Pesa ehitab kuni 16 meetri kõrgusele rõhtsate okste vahele. Meil pesitsevat 10 000-20 000 paari. Minu poolest võiks teda edasi kaitsta, nii omapärast ja kasulikku lindu. Sööb ta ju põhiliselt putukaid ja nende vastseid. Aga paistab, et peoleod saavad hakkama – on ju meie lähedussegi elama asunud.
Peoleo jõuab meile mai keskpaiku, kui puud lehes. Eks need ilusad maikuised viled kujutasid endast äsjasaabunud isalindude territooriumi kaitset. Kuigi peoleod peetakse ettevaatlikuks ja pelglikuks linnuks, siis oma “kodumaa” eest võitleb ägedalt, näitab üles riiakust ja hulljulgustki.
Isalinnud jõuavad jah varem kohale ja neid on emalindudest rohkem – seepärast peavad paarilise pärast isegi ägedaid võitlusi. Pesaehituses on aktiivsem pool emalind, pesa on korralik poolkera, mida kuni pool kuud ehitatakse. Poegi toidavad mõlemad vanemad ja selle juures abistavad ka vallalised peoleod. Ära rändavad ka vihmarääguks ja kuuseööbikuks nimetatud kas üksi või paariti, nad ei ole seltsivad linnud. Võib-olla ka perekonnana, kus kõige enam võib olla viis järglast.
Talvituma lahkuvad augusti teisel poolel, nii et enne uut kevadet neid ei kuule. Kui just salvestust taas ei kuula… Mina kuulsingi pesitsusperioodi märkivaid vilesid, vast järgmisel aastal jääb kõrvu ka laulu mõni pikem variant. Enne vihma ta kräunub nagu kass, sellest tema vihmakassi nimetus.
Minu naaber oli kord arvanud, et puu otsas on kass, aga oli peoleo! Kui ma seda vihma ennustavat “laulu” seekord ei kuulnud, siis esteetiliselt, arvan, ma ju midagi ei kaotanud.
EHA NÕMM
