Vaimastvere koolis käivad 16-aastane Andreas, 15-aastane Annika, 12-aastane Avely, 9-aastane Ander ja 8-aastane Andra, Paide Kutsekeskkoolis 18-aastane Annely. Vanematest lastest on 21-aastane Laila praegu kodune (tal on aastane tütar Cärolain), 20-aastase Andrese saatis tema tööandja kolmeks kuuks Norrasse. Kodus on peale pisi-Kevini veel nelja-aastane Aiver-Ainar. Nii et poisse-tüdrukuid on selles peres täpselt ühepalju.
“No seda kraami andis ikka osta,” ütles pereema Lidia Ots 1. septembriks varutud koolitarvete kohta. “Ainuüksi vihikute-kaustikute, pliiatsite-pastakate ja muu pudi-padi peale kulus paar tuhat krooni.”
Kui pereema-pereisa veel mõlemad kodused olid, oli kooliaasta algus eriti raske üle elada. Nüüd, mil isa Kalju OÜs Merelen tööd sai, on veidigi lihtsam.
Koolitükkide tegemiseks vaba lauda leida pole Otsa-pere lastel aga ka nüüd lihtne: kuna viit kirjutuslauda pole, tuleb mõnel köögilaua taha kolida või kirjutuslaua vabanemist oodata.
“Oma järge lastakse tavaliselt oodata Annikal ja Avelyl,” ütles Annely. “Nemad saavad oma koolitööd nii kiiresti tehtud, et lausa imesta. Ja tunnistusel on neil ainult neljad-viied.”
Kui nii palju eri vanuses koolilapsi ühes peres, saavad vanemad lapsed mõistagi hea “abiõpetaja” kogemuse. Annelyl on see täitsa olemas.
“Nooremaid peab ikka aitama,” kinnitas ta. “Esimese klassi töövihikud on näiteks nii keerulised tehtud, et isalgi andis pusida, enne kui aru sai, mis siis minust veel rääkida.”
Omast aiast
Loomulikult saavad suure pere vanemad lapsed ka kõva kokakoolituse, sest üksi ei jõuaks ema kõiki suid ära toita.
“Suvel teevad suuremad tüdrukud üsna tihti süüa, kooliajal pean ise hakkama saama,” ütles pereema. “Kuna Ander ja Andra jõuavad koju juba kella kahe ajal, tuleb ka lõuna selleks ajaks valmis teha: mis nad ikka tühje potikaasi kergitavad. Kui vanemad koolilapsed poole nelja paiku saabuvad, siis lasen toidu uuesti soojaks.”
Põhitoiduks on nii suures peres enamasti ikka kartul-kaste. Kartul kasvab omas kodus hektarisel põllul. Omast aiast tuleb muugi köögivili ning õunad-marjad.
“Hiljuti kirjutati lehes, justkui oleks moosi poest osta kasulikum kui ise teha,” ütles Lidia Ots. “Mina seda küll ei usu. Poes maksab moosipurk oma 25 krooni. Sama raha eest suhkrut ostes saan moosi aga mitu purki. Ja kui meie peres pannkooke teha, siis vähema kui kolme purgi moosiga kuidagi välja ei tule. Pannkoogid tuleb aga rangelt ära jagada, sest muidu jääks keegi kindlasti ilma.”
Midagi tuleb aga nii või naa ka poest osta. Kasvõi sedasama moosi sisse minevat suhkrut, leivast-saiast rääkimata.
“Viissada krooni kulub poes käies ära ka siis, kui midagi erilist ei osta,” ütles Lidia Ots. “Nii et ega toetusrahadest muuks kui toiduks ei jätkugi.”
“Lastelaager”
Pereema Lidia kinnitas, et tema jaoks on nii suur pere täitsa loomulik asi: ta ise on ka kümnelapselises peres kasvanud. Isa Kaljul on viis õde-venda. Nii et tähtsama perepeo pidamiseks tuleks ikka mõni päris suur saal üürida.
Kuigi Annely arvas, et tema endale nii palju lapsi ei tahaks, möönis ta siiski, et suures peres kasvamisel on oma eelised.
“Kuigi mõnikord jageletakse ka, saame me tavaliselt üksteisega hästi läbi ja hoiame väga kokku,” ütles Annely.
Ema Lydia lisas, et kümnelapselise pere järeltulijad ei saa kasvada pretensioonikateks laristajateks: nad teavad, et kallite kingitustega ei saa vanemad neid üle külvata ei jõulude ajal ega ka sünnipäeval ning et raha ? ei vanematelt saadut ega ka ise teenitut ? ei tohi niisama tühja-tähja peale raisata.
Ja muidugi pole suure pere lastel kunagi igav, sest mängukaaslased on kogu aeg omast käest võtta. Otsade koduõues lippavad suviti ringi tegelikult vaat et terve küla lapsed, sest kõigil selle pere lastel on ju veel hulk sõpru-sõbrannasid. Ükskord tehti naljaviluks “rahvaloendust” ja saadi kokku 28 last ? rohkem kui mõnes lasteaias.
“Naabrinaine küsis, kuidas ma ometi sellist sagimist välja kannatan,” ütles Lidia Ots naerdes. “Ning soovitas kogu selle omaalgatusliku tegevuse siin lastelaagriks kuulutada ja sellele vallast projektiraha taotleda.”
Ideedest Otsade õues suviti sagival seltskonnal, muuseas, puudust ei tule. Kui kohapeal igavaks läheb, võetakse näiteks ette telkimis-, kalastus- või ujumisretk mõne kilomeetri kaugusele Toomale.
Selleks aastaks on iseeneslik lastelaager Otsade õuel siis jälle tegevuse lõpetanud. Eks pereema vajagi praegu natuke rohkem rahu ja vaba aega, et pisi-Keviniga tegelda. Kolmapäeval käisid Otsade peret kümnenda lapse sünni puhul õnnitlemas Riigikogu liige Mai Treial, maavanem Aivar Kokk, Jõgeva vallavanem Saima Kalev ja valla sotsiaaltöötajad. Kümnelapselisi peresid pole meil just palju. Selliseid, kus oma eluga hakkama saadakse, on veel vähem.
RIINA MÄGI
