Praegune ostuhullus on nagu kahe teraga mõõk. Ühelt poolt võimaldab suurenenud nõudlus mõnedele kaupade järele tõsta nende hinda, nagu juhtus suhkruga. On ju kaupmees avalikult kuulutanud, et tahab teenida. Teisalt ei suuda kaubandus suurenenud nõudlust rahuldada ja olukord on prognoosimatu ning närviline.
Põltsamaa Majandusühistu juhataja Jüri Männiksaar, miks kaupmehed ei suuda elanike nõudmisi rahuldada?
«Kaubandus on harjunud müüma tavaolukorras ja tavatellimustega. Sellest lähtudes on tehtud ka müügiprognoosid. Kaupmehele on kõige sandim olukord, kui kaupa pole müügil ja ta ei suuda ostjat varustada. Aga praegu see niimoodi on ja kõik on prognoosimatu. Hulgimüüjad vehivad pakkida ning ütlevad, et ei jõua ja ei saa. Ja oledki katteta.”
Millal olukord normaliseerub?
“Olukord ei stabiliseeru enne, kui tõesti on juba võimalik kõik kauplused nõndanimetatud löögi all olevaid kaupu täis tuua ja ka hinnapiir on nihkunud sinnamaani, kust see enam nii järsku ei tõuse.”
Inimesed varuvad kaupu euroliitu astumiseks?
“Ajaloo järskudel pöörangutel, nagu seda on ka astumine ELi, ütleb tavamõistus, et tuleb varuda. Äkki homme ei ole midagi osta ja mis ma siis teen?
Ühest küljest võib ju inimest naeruvääristada, et miks ta nii toimib. Teisalt näitab aga praegune olukord inimese usaldamatust kõigi selgituste vastu. Ostja ei usu enam midagi. Pikk elu on elatud, kõik nähtud ja alati on varumine ennast õigustanud. Ja ega seda ainult Eesti kohta öelda ei saa.
Need tõetruud tulevikustsenaariumid, mida on välisriikide ajakirjanduses levitatud, on pannud inimesi ka seal kaupu kokku ostma. Inimloomus on ühesugune igal pool. Ühendriikides on samamoodi. On kirjeldatud olukordi, kus inimesed on tormanud supermarketitesse ostma, sest neil on tekkinud ettekujutus, justkui oleks sõjaolukord. Inimesed tormavad kaupu ostma isegi pärast suuremat elektrikatkestust. Tuletage meelde, mis toimus enne sajandivahetust.”
RAIVO SIHVER
