Naljamehe maine liitus O. Lutsu isikuga varakult ja loomulikult. Kust sai Luts oma huumorimeele? Selle kohta on ta ise öelnud: ?Vanemad olid mul kaunis kenad naljahambad.?
Kauaaegne Palamuse kooliõpetaja Juhan Karma on meenutanud, et juba poisikesepõlves tutvustas Oskar Luts end nii: ?Siin Luts-libekala Palamuse koolist.?
?Märkasin kohe, et tegemist on naljamehega. Püüdsin vastata samaga, aga hooplev vastane oli minust peajagu üle. Annaks jumal, et mul enam iialgi niisuguse irvhambaga ei tuleks kokku saada,” mõtelnud Karma.
Koolipäevil kirjutas Luts väga häid humoorikaid kirjandeid ja jutustas kaasõpilastele huvitavaid lugusid. Esimeste trükiproovideni jõudis ta siis, kui ta pärast Tartu Reaalkooli lõpetamist Tartus Köhleri apteegis apteekriõpilasena töötas. Algul ilmusid tema vested ajalehtedes ja ajakirjades Toomas Oskari varjunime all. Siinkohal üks naljanäide ajakirjast Kilk.
“Apteeki tuleb vanaeideke ja palub hädaldades kirburohtu. Apteekriõpilane pärib kaastundlikult: “No mis sel kirbul siis häda on, mammake?””
Ent Luts polnud siiski üksnes naljamees. August Alle iseloomustas Lutsu suhet oma tegelastesse väga tabavalt:
“Oskar Lutsul on kaks palet: üks, mis Tootsi laia suuga paunverelikult jahvatab, naerab, irvitab ja oma tegelastele kavalasti kanda taha paneb, ja teine, kurb-sentimentaalne, mis ohkab ja nukraid kirju Maariale kirjutab.”
Följetonides ja vestetes haarab Luts küll päevakajaliste teemade järele, teravdab neid groteskini, aga jääb hinnangutes siiski distantseerituks ega jõua ootuspärase satiirilise hoiakuni. 1930. aastatel muutub Luts kogu oma loomingus tõsisemaks, süngemaks. Kui ta veel publiku nõudlust arvestades püüabki elurõõmu teeselda, sünnib sisutu “automaatne” jant, millest hoidumine ta varasemat loomingut väärtustas.
Luts ise leidis, et tema tööd on päris tavalised kirjandusteosed. See vist ongi parima huumori tunnus, et selle tegija ise ei oskagi seda huumoriks pidada.
“Raamat on…”
Dramaatilistest vormidest oli Lutsule võimetekohaseim ühevaatuseline komöödia. Pärast “Kapsapea” ja “Paunvere” esietendust Vanemuises ei lakanud aplaus enne, kui näitlejad olid vastupuikleva Lutsu lavale tassinud. Luts ise kirjeldab seda nii:
“Saal aina karjus verejanuliselt, nõudes autorit. Ma ei osanud teha muud, kui tegin publikule paar kohmakat kummardust. Ma pole kõnemees. Ma ei saa kõnepuldis rääkida, hakkan küll vahvasti peale, kuid siis läheb sassi.”
Kõnepidamisel juhtus tal tõepoolest alailma äpardusi. Kui Vanemuises Lutsu 50. sünnipäeva tähistati, astus Luts kõnetooli, pakk pabereid käes. Hakkas nendes sorima, tõstis pabereid ühest kohast teise, kuni saal juba rahutuks muutus. Viimaks lausus ta:
“Uskuge, palun, minu daamid ja härrad, mul oli algus ja päris hea algus, aga ma ei leia teda kätte!”
Järgnes tormiline aplaus ja naer ning kõigil oli korrapealt hea tuju.
Kord lubanud Luts jälle mingisugusel raamatupäeva või -nädala avalikul koosolekul raamatust rääkida. Ta läks kõnepulti, sõnavõtu tekst kaasas. Saalis kustutati valgus. Kõnepuldi valgus oli aga napp. Luts alustas: “Raamat on?” Uuris märkmeid ? ei näinud. Lausus jälle: “Raamat on?” Ikka ei näinud. Luts läks ägedaks ja alustas viimast korda: “Raamat on?Kurat teab, mis ta on!” Ja astus kõnepuldist maha.
Mõnikord võis Luts aga kõnetooliski olla sädelevalt vaimukas. Esinedes oma 60. sünnipäeva pidulikul aktusel Vanemuises, alustas ta kõnet vägagi soravalt: “Olen sündinud Kuremaa järve ääres, mitte aga Kuremaa järves, nagu võiks arvata mu nime järgi.”
Hingepõhjas lüürik
Suhtlemises inimestega oli O. Luts tagasihoidlik, vähese jutuga, loomult pigem kurvameelne. Ta võis olla äärmiselt peenetundeline ja heatahtlik, samas jälle viisakuseta ja robustne, isegi häbematu ja jõhker.
“Minus võitlevad kaks vastandit ? headus ja kurjus. Selle järgi, kumb neist teise üle on võimu võtnud, reageerin ma ka ümbrusele,” põhjendas Luts ise oma käitumist.
Usaldas ta kedagi, siis oli ta tema vastu alati sõbralik. Kohtas ta aga isikut, kellel ei olnud südametunnistus tema suhtes päris puhas, leidis nii mõnigi kord paraja juhuse teda humoorikalt müksata.
Friedebert Tuglas on öelnud:
“Ma pole Oskar Lutsu kunagi naermas kuulnud. Ei oska kujutledagi, kuidas see oleks kostnud. Kõige rohkem mingi hapukas grimass. Ja seda mitmekümneaastase tutvuse jooksul.”
Kirjandus- ja ajakirjandusloolane Juhan Peegel on Lutsu iseloomustanud järgmiselt: “Ta ei olnud üldse naljamees selle tavalises mõistes: ei voolanud tal sädelev huumor, ei raputanud ta varrukast naljajutte, oli pigem filosoof, kes muheldes kuulas vestlust, popsis paberossi ? ja kui siis sekka ütles, siis oli ka öeldud. Hingepõhjas oli ta lüürik?”
Luts ja Simm
Lutsu kohta on avaldatud palju naljalugusid ja anekdoote. Kui palju neis tõde on, seda pole Luts isegi täpselt öelda osanud. Samas on ta nõustunud, et nii mõnelgi tema kohta levinud anekdoodil on ikka alus ka olnud. Mõne loo on koguni Luts ise enda kohta liikvele lasknud.
Rohkesti on käibel lugusid Lutsust ja tema naabrimehest Juhan Simmist. Saanud need kaks kanget meest, Luts ja Simm, kusagil juhuslikult kokku, läinud kohe omavaheliseks ärplemiseks, mis pealtkuulajaile alati palju nalja teinud. Paljudele jäi nende sõnaduellide põhjal mulje, et nad vihavaenlased olid, tegelikult pidasid nad aga teineteisest lugu ja olid head sõbrad ? vaatamata sellele, et Luts jutu lahti laskis, et Simm pillub teda üle aia kividega, aga tema Simmi mädanenud õuntega.
Üks kahe kange naabrimehe kohta käiv lugu on järgmine. Kord astunud Luts oma majast välja sünges tujus ja läinud kesklinna poole. Peagi jõudnud talle järele naabrimees Simm ning viisaka inimesena küsinud:
?Kuidas elad??
?See on minu asi,? kähvanud Luts.
Tükk maad astuti sõnatult. Simmil kibeles keel kuidagi juttu alustada ning ta küsis uuesti:
?Kuidas su naine elab??
?See on tema asi!?
Kolmandat küsimust ei söandanud sääraste vastuste peale hea naabergi esitada. Kuid jalad viisid mehed ka vaikides südalinna välja ning korraga seisis neil õllebaari silt silme ees. See julgustas Simmi kolmandat lauset lausuma:
“Kui astuks õige siia sisse??
?See on iseasi!? kostnud Luts ning mehed astunud üle läve.
Reetur August
Paljud Lutsuga seotud lõbusad lood käsitlevadki tema suhet kangemate jookidega.
Mitte kaugel Lutsu majast asunud väike viina- ja õllekiosk. Luts oli selle alaline külastaja. Kord, kui kodus jälle kioskis käimise pärast ränk tüli oli olnud, otsustanud Luts endal iseloomu kasvatama hakata. Ühel päeval jalutanud Luts mitu korda kioskist mööda, ilma et ta sinna sisse oleks astunud, kuigi sõbrad teda juba pikisilmi ootasid ning olid arusaamatuses, nähes Lutsu kioskist mööda astumas. Siis lausunud ta endamisi: ?Oskar, sa oled juba küllalt iseloomu kasvatanud, selle peale võid nüüd endale korraliku pitsi lubada? ning astunud kioski poole tagasi. Õnnitlustel ei olevat tahtnud lõppu tulla, kui teada saadud, kuidas Luts oli oma iseloomu kasvatanud. Talle tehtud välja nii mõnigi kann õlut.
Kord kibelenud Luts jällegi linna minema ja andnud naisele tõotuse, et tema käsi täna kõrtsiust ei puuduta. Jõuab hulga aja pärast tagasi ja naine märkab kohe, et Oskar on pisut rõõmsamas tujus.
?Aga kuhu ausõna jäi??
?See ju mu oma sõna, võin seda anda ja võtta. Seekord pidasin sõna. Minu käsi pole kõrtsiust puutunud. Läksin mööda ja katsusin, kas jalaga saan ukse lahti teha?ja saingi,? lausus Luts.
Ühel hommikul lausunud Luts abikaasa Valentinale:
?Täna võid sa rahulikult aias töötada, ma ei lähe mitte kuhugi.?
Valentina: ?Tuppa tulles nägin, et abikaasal oli üpris hea tuju. Hakkasin põhjust otsima. Otsisin toast, tahtsin pööningule minna, aga Oskar, kes pikutas voodis, hõikas enesekindlalt: ?Ära näe vaeva, otsi siitsamast!? Korraga puutusin kogemata Kitzbergi büsti. Kostis kahtlane kõlin. Tõstsin büsti üles ja selle alla oli peidetud ?asunik?. Oskar muutus paugupealt kaineks ja hüüatas ehmunult: ?Armas August, nüüd oled sinagi mind reetnud!? Seda peidupaika oli ta kasutanud juba palju aastaid.?
1920ndate alguses suvitas Luts Haapsalus.
Johan Pari: ?Ühel hilisõhtul istusime lõbusas meeleolus kuursaalis. Järsku tõusis Luts püsti ja hakkas oma taskukella viinaklaasi toppima. ?Naine käskis kell kaksteist kodus olla, ma panen kella purju, siis võin kauem istuda.?
Haapsalu mudaravilas oma järjekorda ootav Luts luges ukselt kirja: peaarst.
?Hm, nojah, see, kes päid parandab,? arutles ta endamisi ning tükkis vägisi uksesildile korrektuuri tegema.
Huumorimeel ei jätnud Oskar Lutsu maha ka siis, kui ta juba raskesti haige oli.
“Nüüd pole ma enam Luts, vaid Vähk,” ütles ta.
TIINA KIVITS,
Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi teadur
