Põltsamaa on tuntud sildade, ilusa roosiaia, veini ja juustu tootmise linnana. Põltsamaal on läbi pikkade aastate palju ka turismist räägitud. Turismist rääkides teatakse linna just eelkõige kuulsate lossivaremete kaudu. Kuid lossivaremete seisukord muutub iga hetkega aina nukramaks.
Tegelikult oleks saanud Põltsamaast kui tõsisest turistide sihtpunktist rääkida sellisel juhul, kui loss oleks säilinud niisugusel kujul nagu see oli enne suurt põlengut, mis laastas lossi II maailmasõja päevil.
Tänasest lossikompleksist rääkides tuleks pigem keskenduda sellele kui suviste ürituste korraldamise paigale. Kuid ka ürituste korraldamise paigana muutub Põltsamaa lossikompleks aina ohtlikumaks. Väravahoone kaudu lossihoovi sisenedes on üha kõhedam tunne laguneva hoone võlvide alt läbi kõndida.
Üks Põltsamaa avaliku elu tegelane ütles paar-kolm aastat tagasi, et ta ei imestaks, kui mingil hetkel suurt kolinat kuuleks, mis on põhjustatud, arvake ära, millest? Heitke või pilk lossimüüridele Tallinna maanteelt AS-i Põltsamaa Felix väravate kohalt ja te näete oma silmaga, et ühel osal müüridest on jälle päris tõsine varing aset leidnud. Kurb on tagasi mõelda, et palju aastakümneid tagasi on paaril korral Põltsamaa lossikompleksi restaureerimistööde algusele väga lähedale jõutud, ent esimesel korral kadus see plaan koos Põltsamaa rajooni likvideerimisega.
Teist korda luhtus samasugune plaan seoses riigikorra vahetumisega. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi alguspäevil, 1990. aastatel peeti Põltsamaa lossikompleksis asuvas restoraniruumis uhkeid lossikonverentse, aga mingit tulemust need lossikompleksi jaoks ei andnud. Ka erinevaid projekte, taotlemaks raha lossikompleksi restaureerimiseks suuremas või väiksemas mahus on koostatud, aga needki pole käega katsutavat tulemust andnud.
Aeg teeb lossivaremete kallal halastamatult laastavat tööd edasi ja lahendust ei paista kusagilt. Nüüd loodavad Põltsamaa vallajuhid loomemajanduse meetmest raha taotleda. Paraku ei saa kindel olla, et seegi taotlus toetamist leiab ning isegi kui leiab, siis millises mahus. Põltsamaa lossikompleks vajaks tänasel päeval ilmselt mitmeid miljoneid eurosid, et müüride lagunemine peatada ja need konserveerida niisugusel kujul, et seal kaugemas tulevikus tõsisema restaureerimistöö ette saaks võtta.
Juba väga kaugetel kuuekümnendatel aastatel pani keegi põltsamaalane riimina kirja umbes niisugused read: Me ordulossil silmad on vees, oh, millal küll tuleb see ehitaja mees. Need igatsevad mõtted on kirja pandud ca pool sajandit tagasi ja tõsist ehitajameest ei ole veel siiani Põltsamaa lossikompleksi jõudnud. Kas loomemajanduse meetmest raha eraldatakse ja kas nüüd ehitajamees Põltsamaale jõuab, näitab juba kõige lähem aeg.
TOOMAS REINPÕLD
