Et elul on kalduvus muutuda oravarattas jooksmise sarnaseks, teab vist igaüks. Et silme ees ei vilguks üha samad näod ja peas ei tiirleks üha samad mõtted, tuleb vahepeal end kasvõi sundida oravarattalt maha hüppama ning minna kaema teisi inimesi ja teisi paiku. Need ei peagi asuma väga kaugel.
Siinkirjutaja on juba mitmel suvel koos kolme kaaslasega käinud tutvumas Eesti riigi piirialadega. “Piirituur 2015” viis meid Võrumaa edelanurka ja Valgamaale. Tunnistan, et marsruuti koostama asudes polnud mul peale Mõniste muuseumi ühtegi pidepunkti: see kant on minu jaoks suhteliselt tundmatu.
Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: poolkogemata leidsin internetiportaali puhkuseestis.ee, kuhu üles riputatud Eestimaa vaatamisväärsuste lühikirjeldused koos fotodega. Ning kogu see materjal on viidud loogilisse süsteemi ning varustatud tavainimesele täiesti hoomatava otsingusüsteemiga. Nii et kui teede atlas kõrvale võtta ja paar tundi arvutihiirt “piinata”, on nädalalõpureisiks päris sisukas ja mõistlik marsruut koos. Soovitan kõigile.
Muuseum poetoaga
Võrumaal Kuutsi külas asuv Mõniste muuseum ongi üks meie reisi esimesi sihtpunkte. Sedasorti väikesed maamuuseumid on kõik milleski sarnased ja milleski erinevad. Oleme ennegi näinud aitadesse kuhjatud endisaegseid töö- ja majapidamisriistu, aga Mõniste omad kõnetavad kuidagi eriliselt. Vanas rehetares läheme aga vaidlema, kuidas seal ikka ahju köeti, kui korstnat polnud.
“Uks jäeti irvakile ja suits läks sealt välja. Pealegi koguneb suits rohkem lae alla,” seletab meile muuseumipedagoog Helena Hallik ja lisab, et tegelikult kahjustas suits muidugi inimeste silmi. Ja kui arvestada, et rehetares oli ka pime (akna ees oli ju klaasi asemel seapõis!), siis tuli paljudel leppida nägemise kaotusega ning seda juba neljakümnendates eluaastates. Tänapäeva neljakümnesed sünnitavad veel lapsigi, muude mõnusate asjade tegemisest rääkimata…
Helena Hallikult kuuleme ka seda, et Mõniste muuseumi õuel olevad hooned on enamasti lähiümbrusest kokku veetud, peamaja on aga algselt kaupluseks ehitatud.
“Tuleval aastal tahamegi siin ühe toa poeruumiks ümber kujundada,” ütleb muuseumipedagoog. “Saime selle tarvis tänu Eesti ja Läti piirialade muuseume hõlmavale ühisprojektile ka raha. Sisekujundusprojekt on juba tehtud, uksed-aknad tellitud ja mööblitegijagi on vajalikud mõõdud võtnud.”
Poetuba lisab Mõniste talurahvamuuseumile (see on kirjade järgi Eesti vanim vabaõhumuuseum) omapära. Ent ega see muuseum praegugi külastajate puuduse üle kurda.
“Võrreldes Võru kesklinnas tegutseva Kreutzwaldi muuseumiga oleme me lausa “või sees”,” kinnitab Helena Hallik. “Tänu sellele, et moodustame läheduses asuvate Metsavenna talu ja Alaveski loomapargiga tugeva “kolmnurga”, leitakse meid hästi üles.”
Jaam nagu kirik
“Tänavu on meil mingi kirikutuur või?” poriseb üks reisiseltsilistest, kui järjekordse kiriku juurde jõuame. Pean tunnistama, et kirikuid koguneb meie kontosse seekord tõesti palju. Aga mida siis tavalises maakohas peale mõisate ja kirikute ikka vaadata on! Näeme kahe päeva jooksul ära Ritsiku kiriku Võrumaal, Hargla, Vissi ja Karula kiriku Valgamaal ning Jaani ja Pühavaimu kiriku Valga linnas. Ritsiku ja Vissi on õigeusukirikud, Valga Pühavaimu aga katoliku kirik. Katoliku pühakojad on Eestis üsna haruldased. Valka kerkis see möödunud sajandi algul sellepärast, et seal oli palju leedulastest ja poolakatest raudteelasi. Tõsi, kirikule torni püstitamiseks ei andnud tsaarivalitsus luba: tegemist oli ju ikkagi natuke võõra ja siis ka “kahtlase” usuga.
Kui Valga katoliku kirikul torn puudub, siis selle linna raudteejaama hoonel on see täitsa olemas. Äsja põhjalikult renoveeritud imposantset hoonet (sellesse on investeeritud 400 000 eurot Euroopa Regionaalarengu Fondi raha) imetledes ei suuda me kuidagi ära aimata, mis ajastusse see võiks kuuluda ja missuguse arhitektuuristiili alla liigituda. Jaamahoone fuajees seisvalt tahvlilt loeme välja jahmatava info — maja on Jossi-aegne, st 1949. aastal ehitatud. Mõni ime siis, et ootesaali interjöör natuke Moskva metroojaamu meenutas!
Küllap oli sellise priiskava jaamahoone ehitamisel vaid mõni aasta pärast sõja lõppu oma eesmärk: ilmselt pidi see tekitama aukartust nõukogude võimu suhtes. Tänapäeval tekitab sellise hoone nägemine hoopis teistsuguseid assotsiatsioone. Esimene mõte on: kuidas, pagana päralt, meil Jõgeval ei saada raudteejaamas avatuna hoida plekist “kuurigi”, valgalased-valkalased ja nende linnade külalised võivad aga rongi oodata suisa luksuslikes tingimustes. Nagu hiljem internetist välja uurin, ei pea Valga jaama ülal mitte rongifirma, vaid linnavalitsus.
Väike, aga torniga
Ent tulgem libakiriku juurest tagasi päris kirikute juurde. Kui teisi pühakodasid peame imetlema vaid väljast, siis Lüllemäel asuva Karula kiriku ukselinki katsudes saame üllatuse osaliseks: uks on lahti! Selgub, et igapühapäevane jumalateenistus on küll mõni aeg tagasi lõppenud, ent kohalikule kirikuõpetajale Enno Tanilasele on tulnud külla tema Valga kolleeg Margus Suvi ja ta tutvustab külalisele parasjagu kirikut. Ka meid võetakse lahkesti tutvumistuurile kaasa.
Karula Maarja kiriku hoone on Eesti üks uuemaid pühakodasid. Karula rahvas otsustas nimelt, et 1944. aastal maha põlenud kiriku varemed jäävadki varemeteks, uus kirik rajatakse aga selle kõrval seisvasse vanasse magasiaita. Nii valmiski aastatel 1995-1997 väikese maakoguduse jaoks mõistlike mõõtmetega, armsalt koduse sisekujundusega ja talvel bullerjan-tüüpi ahju abil mõnusalt soojaks köetav pühakoda. Ja sealjuures torniga!
“Ei tea, kas Jõgeva koguduse inimesed on ikka teie kirikut juba näinud?” on esimene küsimus, mille Enno Tanilasele esitan, pidades silmas Jõgeva koguduse soovi saada endale torniga pühakoda.
“On, on,” ütleb too. “Nad käisid siin juba eelmise õpetaja Rene Alberi ajal.”
Enno Tanilase muhedast, aga inforikkast jutust koorub välja uue kiriku ehitamise lugu selle mitmetes nüanssides. Mõned neist on päris lõbusad, näiteks see, kuidas üks kirikuehitamisele vastu seisnud omavalitsustegelane õpetaja enda mahitusel kunstnik Dolores Hoffmanni vitraaži “sisse pandi”. Ent Karula kirik olla jäänud ka üheks viimaseks paigaks, kus esines varalahkunud Silvi Vrait. Sellel kontserdil oleks tahtnud ise viibida…
Märkan Enno Tanilaselt küsida ka Vissi kiriku ehk Karula õigeusukiriku kohta, mida olime enne Lüllemäele jõudmist väljast piidlemas käinud ning tuvastanud ristide puudumise tornides ning nüüdisaegsete vitraažide olemasolu mitme akna ees. Õpetaja seletab, et sellest kirikust tehti nõukogude ajal laohoone ja ristid võeti tornidest maha. Pühakoda oleks täiesti ära lagastatud, aga õnneks ei mahtunud traktor kiriku kitsastest ustest sisse. Nõukogude aja lõpul hakatud kirikut kohaliku kolhoosiesimehe ja rajooni parteijuhi eestvedamisel kontserdisaaliks ümber ehitama, aga ettevõtmine jäi pooleli. Toona tellitigi akende ette vitraažid. Osad neist said üles, osad aga haihtusid teadmata suunas.
Karula kirikust lahkudes mõtlen, et Eestimaa kirikute lood peegeldavad üsna omapärasel viisil terve Eesti ajalugu. Sama võib öelda mõisate kohta. Peab olema ainult aega, et lasta kirikutel ja mõisatel endale neid lugusid jutustada. Ning eriti hea oleks, kui oleks võtta ka mõni inimene, kes hoonete lugusid inimkeelde tõlgib.
RIINA MÄGI
