Igas ruumis valitsevad oma kombed ja kuna ruumid vahelduvad meie surmani, peabki inimlaps õppima neid kombeid läbi elu. Kuidas ta seda teeb? Juba enne Riigikogu uue koosseisu valimiste algust on hakatud lubama asju, mida täita ei võida. Mitte ükski erakond ei saa ausust ega eetilisust monopoliseerida, sest see tähendaks diktatuuri. Aastal 1992 eksis ses suhtes koonderakond Isamaa, aastal 2003 tegi sedasama ?Res Publica?, aastal 2007 kordavad seda sotsiaaldemokraadid.
Nõndasamuti on lohutu lubada, et me võiksime olla Euroopas 5 harituma rahva hulgas. Järelemõtlik ühiskond ei koosta niisugust pingerida, kuna see oleks marurahvuslik ja järelikult intolerantne. Kui meie üritaksime olla eurooplaste seas ühed kõige haritumatest, kes jäävad siis kõige lollakamateks? Kas t?ukt?id, kes teatavasti ei ela Euroopas?
Lubada on mõtet seda, mis oleneb sinust ? ja iga kord pole seegi kerge. Mõtet on lubada seda, et me muutuksime asjatundlikumateks. Alati see ei tähenda, et me saame kõigega ise hakkama, kuid me peaksime teadma vähemalt toda, kes saab. Meie peres on jõulusid tähistatud ammu enne minu sündi ega ole olnud mingeid nääre. Elektrilised advendiküünlad ilmusid meile siiski alles seejärel, kui ma olin nendega harjunud Asta ja Kalju Lepiku kodus Lõuna-Stockholmi linnaosas, mis kannab nime Rågsved (`rukki kasvatamise koht). Selles umbes 10 tuhande elanikuga linnakus annavad praegu tooni moslemid, ent advendiküünlaid võib akendel näha sellegipoolest.
Kolmekuningapäevaks on jõulud läbi ja advendiküünlad võib kappi panna juba enne seda. Tänavu ei hakanud meie omad põlema juba esimeselgi advendil. Nad on ostetud Tallinnast ja kui neil ka oli tootja garantii, oli selle tähtaeg ammu möödas. Et niisugust riistapuud parandada, selleks on vaja vähemasti uusi pirne ja oommeetrit. Lihtsam oli helistada meie pere energeetikule ning paluda temal küünlad korda teha. Seda ta kolmveerand tunni kestes tegigi.
Mida ja keda läks tarvis? Professionaali oommeetrit, peenemat ristpeaga kruvikeerajat, kitsa mokaga näpitsaid, paari erilist pirni ja professionaali ennast. Esimest mul pole ning viimast pole ma elektritööde vallas ise. Mul on sõbrast asjatundja, kes pole ei magister ega doktor, vaid lihtsalt tunneb oma tööd, sest ta armastab seda. Mees, kelle tööpõld ulatub Rahinge alt Põlva alla.
Me oleme hakanud suhtuma kutseharidusse nagu õpilasteta professorid. Niisugune teab väga hästi, mida tähendab viide erialases tippajakirjas – nagu ta teab sedagi, et professionaalsust ei viidata tsiteeritavuse indeksi järgi üheski ajakirjas. Tema ajab taga doktoreid ega mõtle sellest, et näiteks kingsepatöö alal kraade ei anta.
Kutseharidus ei ole vähem tähtis kui doktorikraad kõrgkooli teadusetsehhis! Vahe seisab selles, et kraad jääb igaveseks, kuna kutse nõuab kogu aeg juurdeõppimist. Praegu enam mitte, kuid vahepeal oli moemõisteks “elukestev õppimine?. Kutsehariduses on see paratamatu. Ma ei usu aga, et nii pikaajaliseks osutuvas koolis oleksid olemas õpikud kõikidele klassidele. Pole ka säärast erakonda, mis taolisi lubaksid.
Mida saab lubada, on see, et asjatundlik töömees, kes kasvatab käealusest uue iseseisva meistri, saab sellekohaselt tasutud. Absurdne küll, aga see võib olla väga raske, sest meie praegune hariduskorraldus tahab tippe ilma karjata ja karja ilma tippudeta. Räägitakse õpetaja palga suurusest. Rääkida tuleks, ja mitte ka, vaid juba esmaselt, selle palga sisust ning funktsioonist. Olen kindel, et meil on neid, kes õpetada oskavad, kaugelt rohkem kui neid, keda õpetama pannakse. Niipea aga, kui õpetamisest tehakse ametkondlik probleem, on ta otsekohe ka erakondlik.
Elu minu arvates erakondlik olla ei saa. Õppimine läbi elu samuti mitte.
PEETER OLESK