Voorel on juba pea kuus aastat töötanud õpilaskodu, kus saavad peatuda lapsed kaugemalt. Teada on, et enamik neist lastest, kes koolinädala sees õpilaskodus elavad, on pärit majanduslikult vähem kindlustatud peredest või on neil olnud varem probleeme õppimise või koolis käimisega. Enamik neist on uue võimaluse eest tänulikud ning oskavad seda hinnata. Siinkohal avaldasid kaks õpilaskodu kasvandikku soovi rääkida oma kogemustest ja ka mõningatest valusatest õppetundidest. Laste huvides muutsime ära lugude autorite nimed, õiged nimed on toimetusele teada.
Ära tee haiget
Kristo
“Ära tee haiget….“ Seda lauset võib mõista mitmeti. Kehalise valu tekitamise kõrval võib haiget teha ka sõnadega, mis võib olla füüsilisest valusamgi. Sõnadega võib teha palju head ja ka palju halba. Kui aus olla, siis minagi olen sõnadega oma lähedastele halba teinud. Teinekord lihtsalt juhtub, et ütlen mõne halva sõna. Olen näinud, kuidas mu sõnade tõttu on haiget saadud. Niisugune käitumine ei sõltu sellest, kas oled tark, loll, väike või suur
Haiget teha võivad kõik, vanusepiiranguid pole
Tavaliselt tehakse haiget nendele, kes on füüsiliselt või vaimselt alaarenenud. Nendega noritakse ja neid loobitakse asjadega. Tavaliselt on kiusajad inimesed, kes peavad end suurteks, tugevateks ja üritavad teiste silmis ägedad olla. Nad valivad ohvriteks tavaliselt nõrgad, kellest neil jõud üle käib ja kes üksi kusagil nurgas istuvad.
Füüsiline kiusamine saab alguse sellest, kui tahetakse näidata, et “ma olen kõva mees“. Kiusatavad ei saa midagi teha, ei saa kellelegi rääkida ka, kuna neid ähvardatakse, et saad veel, kui kellelegi räägid või politseisse lähed. Kui neil kellelegi rääkida ei ole, siis tavaliselt lõpeb selline asi koolivahetusega, halvemal juhul isegi hullumise või ka surmaga. Inimesed, kes on jäänud kiusajate küüsi, jäävad alatiseks kergesti haavatavateks.
Suuresti käib see jutt minu enda kohta. Oma kogemustest võin öelda, et tean paljusid inimesi, kellele on haiget tehtud või kellele ma ise olen haiget teinud. Enne, kui ma Voore põhikooli tulin, tegin väga palju halbu otsuseid. Ma jõin, suitsetasin, tegin asju, mis olid seadusevastased. Enamik ajast oli mu ümber minust vanem seltskond, kes mind mõjutas minu enda soovidest hoolimata. Olukord oli kogu aeg pingeline. Näiteks valiti järgmine ohver, kellele peksa anti, või mindi kusagile vargile. Minagi ei saanud teistsugune olla, kuigi ma polnud nende tegude õigsuses veendunud. Sealt hakkas mu elu allamäge minema.
Kui ma koolis ei käinud, siis olin enamiku ajast kodus või hulkusin hommikuti kusagil ringi. Ma ei käinud niikaua koolis, kuni sotsiaaltöötajad ja politseinikud hakkasid mu ukse taga käima. Põhimõtteliselt viisid nad mind käe kõrval kooli, kuid sellest polnud kasu, sest ma läksin koolist ikka ära. Kaklemise pärast olen käinud politseis ja ka alaealiste komisjonis, kuid õnneks on need asjad lahenenud nii, et minuga ei juhtunud midagi tõsiselt halba.
Praegu kahetsen, et sattusin halba seltskonda ja ei käinud koolis. Kõige enam kahetsen, et emaga nii palju tülitsesin. Ema on ainult üks ja kui tema ka kaob, siis pole kusagilt uut võtta. Ma soovitan kõigil oma ema hoida. Voore kooli sattusin kõige selle tõttu, mis eespool kirjas. Siin koolis läheb mul praegu väga hästi, palju paremini kui eelmises koolis. Elan õpilaskodus. Siia pandi mind põhimõttega, et ma ei saaks pahandusi teha ja oleksin oma kunagistest sõpradest kaugel. Siinsed reeglid on mind palju aidanud. Ma õpin hästi, pole probleeme ja mis peamine – saan emaga väga hästi läbi. Õpetuseks teistele võin öelda, et ärge tehke samu vigu, mida mina tegin, sest see ei tasu ennast ära. Ärge tehke haiget ei iseendale ega teistele.
Minu elu õppetunnid
Caramel
Räägin oma loo, et äkki see aitab mõnd noort, kel samuti raske. Olen põhikooli lõpuklassi tüdruk. Käisin kuni üheksanda klassini Tartus koolis. Seal talusin mõnitamist ja üleolekut. Minu õudusunenägu algas seitsmendas klassis. Kõik sai alguse sellest, et kasvuga kaasnes kaalutõus. Oli palju päevi ja hetki, kui tahtsin koolist eemale ning meeletult palju kordi, kui seda tegingi. Tulemus oli, et puudusin peaaegu kaks aastat koolist.
Alati ei ole õige arvata, et ainult poisid on õelad, tüdrukud võivad olla kordades õelamad. Tean tüdrukuid, kes andsid kambaga ühele tüdrukule peksa. See üksik neiu ei saanud abi palumiseks kusagile pöörduda, teda hirmutati ja lubati hullemat teha.
Miks on nii, et lapsed suudavad õelamad olla kui täiskasvanud? Kas tõesti on asi selles, et vanematel on rohkem mõistust? Samas: kust õpivad lapsed kurjust? Psühholoogid räägivad, et ära tee välja, norijad soovivadki tähelepanu ja asi lõpeb, kui nad seda ei saa. Tegelikult ei ole see nii. Ma kannatasin liiga kaua kaaslaste halvustamist. Asi muutus alles siis, kui ise midagi ette võtsin. Olin kuulanud vanemate inimeste nõuandeid, lootnud ja uskunud. Aga miks mitte uskuda ennast? Kas tõesti kõik mõnitamised ja õudsed hetked on väärt mu pisaraid? Peas on kumisenud küsimused: milleks mind vaja? kas keegi hoolib?
Üks õpetaja ütles mulle, kui olin 17-aastane, et mida ma siin koolis teen, peaksin kuskil lapsi tegema ja miks ma üldse siia tulen. Ta ütles seda kogu klassi ees. Koolis olles tundsin ennast kui pidalitõbine, et olen keegi, kes ei ole oodatud ega soovitud. Olen kõik selle ära kannatanud ja arvan, et olen tänu sellele tugevam inimene. Nüüd olen õnnelik, et mulle on antud uus võimalus kool ära lõpetada. Hirm haridusest ilma jääda on nagu hirm, et kaotad oma vanemad, sellise eluga on raske midagi peale hakata.
Voore põhikooli õpilaskodu
*Avati 2004. aasta 1. septembril
*Esialgu oli nimekirjas 14 õpilast
*Õpilaskodu avamise päevast kuni tänaseni ehk kuus aastat on meil elanud üks noormees
*Õpilaste arv oli meil suurim 2006. aastal, kui nimekirjas oli 26 õpilast
*Kooli lõputunnistuse on aastate jooksul saanud 18 õpilaskodu last
*Aastate jooksul on suhtarv meie oma vallast ja mujalt tulnud õpilaste vahel säilinud enam-vähem muutusteta : 1/3 Saare vallast ja 2/3 mujalt
*Õpilaskodu koha maksumus on ühe õpilase kohta 35000 – 3800 krooni kuus
*Praegu toetab riik õpilast 2700 krooniga, ülejäänu tasuvad tema elukohajärgsed omavalitsused
