„Tead, me võiksime kohvile minna! Ma olen Tartus ülikoolis tagasi,“ kirjutas endine kursuseõde mulle ülemöödunud nädalal. Läinud nädala esmaspäeval saimegi kokku. Suur oli minu hämmastus, kui ta oli otsustanud õpetajaametist loobuda. Alatiseks.
„Räägi nüüd kohe ära, miks sa koolist ära tulid!“ ei jõudnud kursaõde mahagi istuda, kui ma juba ajakirjanduslikust huvist küsimusi esitama hakkasin. „Ma ei jõudnud enam korda pidada. Tundus nagu oleksin rohkem sõjaväelaagris kui koolis,“ ütles ta kakaod rüübates napilt. Selgus, et õpetamisel, materjalide ettevalmistamisel ja selle ettekandmisel ei olnudki viga, kui vaid õpilased selle kõigega kaasa oleks tulnud. „Muutusin juba iseendale vastikuks,“ nentis ta mõrult.
Kui söandasin küsida, et ehk ta ikkagi kunagi kooli tagasi läheb, raputas ta energiliselt pead. Mitte kunagi. Sest õpilased, keda pidevalt kasvatada, kamandada ja mööda nööri käima sundida, ei näi lõppevat. Ja üks tõrvatilk meepotis on ühe noore õpetaja karjäärile alatiseks kriipsu peale tõmmanud.
Me räägime koolikiusamisest õpilaste vahel, ent märksa vähem räägitakse sellest, mis olukordadesse pahatahtlikud õpilased pedagoogid panevad. Kui palju vägikaikaid ühes tunnis veetakse ning kuidas nii mõnigi tund muutub sõjatandriks. Ent noored õpetajad, kes tahaksid, jõuaksid, suudaksid ja oskaksid, ei taha tegeleda kasvatamiste ja käitumise õpetamisega. Eriti kui tegemist on põhikooli viimaste või gümnaasiumiklassidega. Selle töö peab vanem kodus ära tegema.
Muidugi võiks öelda, et õpetaja peab olema kindla käe ja natuuriga, kes pelgalt tuppa sisenemisega vaikuse majja saab. Sest muidu sõidetaksegi üle. Ning mõnel juhul see nii ongi. Kuid noorte värskelt ülikooli lõpetanutega nii ei ole. Nii nagu ilmselt meist keegi ei tahaks töökollektiivis pidevalt just kui sõjatandril oma väärtust ja tugevust tõestada, ei soovi seda ka õpetaja.
Imestame, et noored õpetajad ei taha klassi ette minna. Küsime, mida teha selleks, et pedagooge oleks ka paarikümne aasta pärast õpilaste ette minemas. Räägime õpetajate palkadest ja motivatsioonipakettidest. Selle asemel võiksime rõhutada, et kodus tuleb suurem kasvatustöö ära teha, mis näitaks, et õpetajaamet on väärtustatud ning meile kõigile oluline. Siis on lootust, et õpetaja saab keskenduda tunni andmisele ja õpilaste harimisele, mitte pidevalt kasvatusmurede lahendamisele.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
