Õpetaja roll inimese arenguteel

Homme tähistatakse üle Eesti taas õpetajate päeva. Tänasest lehest saame lugeda, et väikelinnas asuvasse gümnaasiumisse, nagu Põltsamaa ühisgümnaasium, on juurde tulnud terve rida noori õpetajaid, kes on eelistanud väikelinnas asuvat kooli suurte linnade koolidele Tartus ja Tallinnas. Mõni on tulnud õpetajaks tagasi kooli, mille ta ise lõpetanud on.
Kahtlemata on see rõõmustav, kui maakohas või väikelinnas asuvasse gümnaasiumisse tuleb ülikooli lõpetamise järgselt noori õpetajaid tööle, kuna viimasel ajal on üha rohkem räägitud sellest, et õpetajate töö pole vääriliselt tasustatud. Et töö on raske, paljud ei soovigi õpetajaks hakata jne. Eriti maal tuleb noori õpetajaid lausa tikutulega taga otsida. Mõnele võib ka tunduda, et see töö pole perspektiivikas ega paku piisavalt väljakutseid.
Õpetajate päev on aga tähtpäev, mil õpetaja rolli ja tähtsuse üle tasuks mõelda laiemalt. Mõistagi on see tore, kui keegi on nõus õpetajaks hakkama. Tegu pole kindlasti lihtsa tööga – see nõuab ettevalmistust, pühendumist ja lisaks tuleb rinda pista ühiskonnas olevate probleemidega. Õpetaja peab oma töös kokku puutuma ka sellega, kui mõnel noorel inimesel pole kodus piisavalt toetust. Võib ka olla, et on majanduslikke probleeme, mõnel pole vanematel kindlat sissetulekut. Kool on olemuselt läbilõige ühiskonnast.
Seoses õpetajate päevaga tuleks siinkohal aga rõhutada, et tegelikult oleneb õpetajast väga palju – nagu ütleb üks pool sajandit õpetajana töötanud inimene, võib õpilast õigel ajal aidates temast tulevikus veel tubli inimene saada.

blog comments powered by Disqus