Täna on Aasta Õppija teel Riiga, kus tal homme seisab ees otsustav eksam enne lõpudiplomi saamist. Loodetavasti on senised õpingud vilja kandnud ja nende viimane etapp vaatamata 13. kuupäevale ja reedele edukas.
Kraadi pärast ei õpi
“Eksamid tuleb teha ise interneti teel. Küsida kellegi käest ei ole. On, nagu on, peab ise hakkama saama,” kirjeldab Marika Lindman oma lõpule jõudma hakkavaid õpinguid Hageni kaugõppeülikoolis (Fernuniversität Hagen), mille õppekeskused on nii Tallinnas kui ka Riias. Selles kõrgkoolis Saksamaa õpingutel saksa keelt ja selle vahendamist õppima asumine oli Marika enda valik ja õpingute kulud kannab ta ise. Eestlasi on kursusel üldse kokku neli, ülejäänud kursusekaaslased on Lätist, Leedust, Venemaalt jm. “Hoiame neljakesi väga kokku ja saame omavahel hästi läbi,” kiidab Marika rahvuskaaslasi.
Et Marika lõpetas Tartu Ülikooli 1990. aastal, leiab ta, et tänaseks on võõrkeelte õpetamise metoodika üksjagu muutunud. Seepärast pidaski ta vajalikuks ennast täiendama asuda. “Olen saanud tõeliselt palju uut ja huvitavat teada,” tunnistab ta. Eksamiteemad on ta valinud ikka nii, et neid igapäevatöös ka ellu rakendada saaks. Magistritöögi oli suulise vigade paranduse teemal. “Ikka vastavalt sellele, mida eluks vaja ja mis on töösse rakendatav. Kraadi pärast ma ei õpi,” ütleb Marika.
Kolleegide kinnitusel on õpetaja Marika innustusel ja isiklikul eeskujul asunud mõnedki tema õpilased saksa keelt edasi õppima ka Saksamaal ning läinud sealsetesse koolidesse vahetusõpilasteks. “Eks tänapäeval ole piirid lahti ja iga inimene teeb, mis tahab. Aga et nad hakkama saavad, see rõõmustab küll,” ei arva Marika seda just enda teeneks. Tema enda peres on aga praeguse seisuga tudengeid kokku kolm. Poeg on astunud otseselt ema jälgedesse ning Tartu Ülikoolis saksa keele bakalaureuseõppe järel jätkamas magistriõpet konverentstõlkes. Tütart tõmbab aga enam loodus ning tema õpib põllumajandusülikoolis maastikukaitset ja -hooldust.
Positiivsus üle kõige
Värske Aasta Õppija on sellel nädalal oma õpingute pärast ajutiselt koolitööst eemal. “Marikal on eriline omadus ebaolulist olulisest eraldada ja kui tal ka mõned tunnid vahepeal andmata jäävad, suudab ta oma aines lastega järele võtta ja suurepäraselt edasi minna,” leiab Puurmani Gümnaasiumi õppealajuhataja Ludmila Niklus ning ütleb, et põhjust heameelt tunda on juba ainuüksi selle üle, et õpetaja saab aeg-ajalt kooliseinte vahelt välja, maailma näha ja uut kogeda. “Õppimine on meie koolis tavaline nähtus. Kolleegide hulgas on teisigi õppijaid,” ütleb Marika.
Kui Marika käest küsida, mida ta ise õpetamise juures kõige olulisemaks on pidanud, siis ütleb ta, et üritab mõjuda positiivselt ning et õnneks on ka ta ümber palju positiivseid inimesi. Õppida tahaks ta edaspidi aga veelgi, tõlgikoolituse saamisest on ta juba ammu unistanud.
VAIKE KÄOSAAR
