(Algus 28. jaanuari Vooremaas)
Ülemöödunud sajandi lõpus ja veel hulga hiljemgi oli maarahva hulgas auväärne koht koolmeistril ehk kooliõpetajal, keda kutsuti ka maa soolaks.
Suvel 1992 korraldas Laine Raja teiste endiste kooliõpetajate toetusel Ranna kooli õpilaste ja õpetajate kokkutuleku, kuhu siinkirjutaja kahjuks ei jõudnud. Osalejaile esitatud küsimustes puudutas üks ka arvamust kooli taastamise kohta, sest siis veel loodeti sellele.
Järgmine kokkutulek oli 2003. aasta 12. juulil algusega kell 12. Vilistlaskogu nimel saatis kutsed välja Laine Raja. Koguneti kooliõue muruplatsile, kuhu oli paigutatud mälestuskivi. Selle ja koolimaja varemete taustal tehti ka pilte. Pärast mindi endisse puhkekeskusse järve ääres, kus peeti kõnesid. Põhiliselt võtsid sõna endised õpetajad. Laine oli teinud mulle ettepaneku rääkida õpilaste nimel. Seekord olin esinemiseks valmistunud, kuid ei leidnud üldises melus pausi, mida olnuks võimalik kasutada. Nii jäi mu esinemine sel korral ära. Pruukisin Ranna mail suud hiljem, 2008. aasta 3. novembril, mil Lümati raamatukogu oli mind kutsunud lugejatega kohtuma. Kuulajate hulgas oli ka Laine Raja.
2003. aasta kokkutuleku puhuks ilmus vilistlaste Ann Kilgi ja Liia Lingi koostatud raamat “Ranna kool. Ühe kadunud kooli lugu”.
Viimased aastad
Uuel Eesti ajal Laine Raja koolis enam ei töötanud, küll aga osales majandusühistu tegevuses ning mitmesugustel kohalikel kultuuriüritustel. Ta võttis osa rahvatantsuringist ja kõneles sageli kohalikel külapäevadel. Kohalikke sõite tegi ta oma autoga, kuid Tartus käis ka bussiga, eriti viimasel ajal. Ta oli üks viimaseid Ranna külas, kes lehma pidas.
Kui ma oma vana õpetajat 1990. aastail mõnel korral külastasin, võis tema pool ikka maatoitu ja värsket piima maitsta. 1997. aastal tegin koos soome kolleegi ja eakaaslase Kerkko Hakulisega jalgrattamatka oma lapsepõlvemaile. Käisime siis ka vestlemas Laine Rajaga, kes oli endiselt heatujuline ja rõõmsailmeline.
Pärast mehe surma ta enam kaua lehma ei jõudnud pidada, sest hakkasid kimbutama igasugused tervisehädad. Soovitasin tal hakata kirja panema oma ja lähedaste elulugusid ja -kogemusi, kuid olin selle jutuga hiljaks jäänud. Kuigi mõistus oli endiselt selge, ei pidanud ta käsi enam sulepead. Pärast mehe surma elas ta kaks ja pool aastat koos temaga umbes samal ajal lesestunud noorpõlvesõbra Kalju Lillemetsaga (1928–2005), kelle lahkumise järel tuli jätkata üksi. Tõsi, tal oli hea meel pojast ja pojalastest, kes käisid teda ikka vaatamas. Lapselapsi oli koos poja kasulapsega kokku kuus. Seda arvu nimetas ta uhkustundega mitmel korral.
Laine Raja jälgis ka siinkirjutaja meenutuslikke kirjatükke Pala valla lehes. Kui ta leidis midagi täpsustamist vajavat, helistas ja selgitas. Veebruari lõpu poole 2011 helistasin talle ise viimast korda, et kohtumisaega kokku leppida, sest tahtsin temalt üht-teist pärida. Telefon aga ei vastanud. Pärast selgus, et ta oli just Jõgeva haiglas siit ilmast lahkunud.
Laine Raja lahkus igavikku 2011. aasta 21. veebruaril. Tema ärasaatmine oli 27. veebruaril Kodavere kirikus. Õpetaja Reigo Ojametsa sõnade saatel sängitati ta Kodavere kalmistule oma mehe Osvald Raja kõrvale.
Laine Raja enda kirjutatud elulugu
Olen sündinud, kasvanud ning elanud Ranna piirkonnas. Kohalik oli ka abikaasa Osvald Raja, kolhoosi ehitusbrigadir. Tänu temale oli meie kodu väga heas korras. Olime mõlemad väga kultuurilembesed. Meil on poeg Mart, kes elab Tartus ja töötab Vanemuises ning hoiab korras minu sünnikodu Sassukveres. Olen üles kasvatanud ka pojapoja Raini, keda püüan toetada tänaseni.
Oluliseks koolielus olen alati pidanud hariduse kvaliteeti. Seda tööd ei ole lihtne mõõta, kuid eks räägi sellest viktoriinid, olümpiaadid, võistlused või keelepäevad. Olen osalenud aktiivselt kultuuritöös, 1950–1960 lavastanud ning kaasa mänginud umbes 20 lavastuses, 1952 –1992 töötanud rahvatantsijatega, osalenud ka mitmel tantsupeol Tallinnas ning erinevatel konkurssidel ja ülevaatustel.
i
OTT KURS
