(Algus 28. jaanuari Vooremaas)
Ülemöödunud sajandi lõpus ja veel hulga hiljemgi oli maarahva hulgas auväärne koht koolmeistril ehk kooliõpetajal, keda kutsuti ka maa soolaks.
Seni olid klassivanemad, keda siis kutsuti organisaatoreiks, olnud ikka tüdrukud. Sügisel 1952 otsustas klassijuhataja panna selleks mind. Ei tea, miks ta nii tegi, sest mingi eriline organisaator ma polnud. Vist ikka seepärast, et olin hinnete poolest klassi edukaim poiss. Kui me kevadel 1953 kooli lõpetasime, tegi klassijuhataja mulle ülesandeks esineda kõnega. Hilisemail aegadel olen selliseil puhkudel ikka varem asja läbi mõelnud ning midagi ka paberile pannud. Siis ulja noorukina jätsin ettevalmistuse täiesti ära, sest arvasin ilma selleta hakkama saavat. Kirjandid olid mul päris hästi välja kukkunud. Kuid kirjutamine ja rääkimine on ikkagi kaks eri asja.
Ekskursioon Lätimaale veoauto kastis
Midagi ma ikka rääkisin, kasutades seejuures ka tollaseid stampväljendeid, kus kiideti õnneliku lapsepõlve eest nõukogude korda. Tänasin mõne sõnaga ka meie kõigi vanemaid. Mu jutt oli aga kuidagi uimane ja veniv. See ebaõnnestunud esinemine rõhus mind pärast hulk aega. Kooli lõpetamisel oli ka mu ema, kes alati kuulas tähelepanelikult ja tegi pärast kriitikat. Kartsin tema karmi hinnangut, kuid mulle ootamatult lausus ta pärast vaid seda, et oleksin võinud rääkida lühemalt. Hiljem meil enam sellest juttu polnud. Klassijuhatajalt ei tihanud ma pärast tema arvamust küsida.
Kooli lõpetamise puhul tehti meist kolm pilti: koolimaja õues, klassis ja Peipsi rannal.
Pärast kooli lõpetamist korraldas klassijuhataja meile ekskursiooni. Kui ma hulk aastaid hiljem küsisin, kas see oli tal raske, sain vastuseks, et polnud midagi keerulist, sest kolhoosil oli veoauto olemas. Tulnud sõidu suhtes vaid esimehe ja juhiga kokku leppida. Molotov-tüüpi veoauto juht oli siis Robert Mihkels (1916–1986) ehk rahvasuus Jussa Robert.
Veoauto kasti oli pandud pikuti kolm pingirida. Keskmine oli kõige laiem, sest sellel istuti, seljad vastastikku. Klassijuhataja oli koos meiega autokastis, ekskursioonile niisama kaasa tulnud direktor Tamm aga mõnules juhi kõrval kabiinis ja jõi ennast täis. Nii et temaga oli meie klassijuhatajal tõepoolest raske. Sõitsime mööda Lõuna-Eesti tolmuseid teid Petserini, kus ööbisime. Selleks ajaks olid meie juuksed juba nii tolmu täis, et kamm ei käinud läbi. Edasi sõites jõudsime Pihkva-Riia kiviteele, kus enam ei tolmanud. Riias käisime loomaaias, kus nägime ka ühe võhuga elevanti. Muude linnaimede kõrval kogesime ka seda, et Riias oli alles Vabadussammas.
Tagasiteel tegime väikese peatuse Läti Võnnus, kus künkanõlval oli valgetest kividest laotud nimi Cēsis ning selle ümber paigutatud tuvide kujutisi. Jommis peaga direktor arvas, et cēsis tähendab läti keeles “rahu”. Selgitasin siis, et Cēsis on Võnnu lätikeelne nimi. Kas ta jäi koolipoissi uskuma, seda ei tea kinnitada. Ekskursiooni ajal saime teada, et tähtis tegelane Beria on maha võetud ja hukka mõistetud.
Edasine käekäik
Laine Kiviaru abiellus jaanuaris 1957 kohaliku ehitusmeistri Osvald Rajaga (1927–2000). Aasta lõpus sündis perekonda poeg Mart, kes lõpetas kevadel 1974 Otepää keskkooli spordiklassi ning õppis siis kolm aastat Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.
Laine Rajal tuli töötada mitmes koolis, sest õpetajaid suunati ja edutati vastavalt haridussüsteemi vajadustele. Ranna koolis oli ta matemaatikaõpetaja kuni 1963. aastani. Töötanud seejärel aasta Pala koolis, pidi ta jätkama Ranna 8-klassilises koolis juba direktorina. Pärast Mustvee 1. keskkooli direktori Karl Aunapuu (1925–1974) surma tuli tal kaks aastat juhtida sedagi kooli. Aastail 1976–1979 oli ta Ranna kooli direktori asetäitja ning aastail 1979–1986 Pala kooli direktor.
Töö kõrvalt lõpetas Laine Raja 1957. aastal matemaatika-füüsika erialal Tartu Õpetajate Instituudi ning omandas aastail 1959–1965 täieliku kõrghariduse Tartu Ülikooli matemaatikaosakonnas. Juulist 1971 detsembrini 1973 õppis ta veel haridusministeeriumi õpetajate täiendusinstituudis juhtimisteooria metoodika erialal, sooritades eksameid ja arvestusi juhtimisteooriast, statistikast, filosoofiast, sotsiaalpsühholoogiast ja funktsionaalpsühholoogiast. Täiendusinstituudis õppis ta juhtimisteooriat veel juulist 1974 veebruarini 1977.
Kõigis koolides õpetas ta matemaatikat, tehes seda veel pensionärinagi, aastail 1990–1991 Pala põhikoolis ning 1991–1992 Mustvee 1. keskkoolis. Edasi töötas ta aastail 1992–1997 Pala valla esindajana Ranna ühismajandis põllumajandusreformi komisjoni esimehena. Vahepeal tuli tal olla ühistu raamatupidajagi.
Laine Rajal meeldis esineda nii koolis kui ka väljaspool seda. Mõnikord tegi ta seda salmidena või riimkõnes. Näiteks rääkis ta hästi südamlikult 1979. aastal Roelas poja Mardi pulmas, kolleeg Magda Kaldaru (1913–1985) viimsel saatmisel ning mujalgi. Korraliku inimesena valmistas ta oma kõned kirjalikult ette, kuid rääkimisel kasutas valmisteksti minimaalselt.
Ranna kooli lõpp
Ranna koolimaja hävis kahjutules ööl vastu 29. augustit 1980. Esimene lend oli lõpetanud kooli kevadel 1927, viimane ehk 54. lend kevadel 1980. Esimesed 22 aastat oli kool olnud kuueklassiline, edasi 16 aastat seitsme- ja 16 aastat kaheksaklassiline. Sügisest 1990 kevadeni 1993 töötasid Lümatis Ranna rahvamaja ruumes Pala kooli filiaalina mõningad algklassid õpetaja Eha Veskimetsa juhendamisel. See oli viimane kool Ranna mail.
i
OTT KURS
