Minu mällu on sööbinud õpetaja Erik Frey. Ta oli sündinud 20. juunil 1895 Moskvas eestlasest pastori perekonnas. Ema oli lätistunud poolatar, kodus räägiti saksa või vene keelt.
Erik Frey rahvusena oli märgitud sakslane. Frey oli laulatatud 1923. aasta 22. detsembril Tallinnas sakslanna Ilse Grossiga. Tema abikaasa oli sündinud 1903. aasta 7. jaanuaril Tambovis. Ilse omandas Tartu Ülikoolis juristihariduse. Lapsi Freyde abielupaaril polnud. Mõlemad läksid 1939. aasta sügisel Saksamaale. Erik Frey suri 1952. aasta 16. detsembril Baden-Badenis. Ta oli Põltsamaa kirikuõpetajaks aastail 1923 – 1939.
Õpetaja Frey oli keskmist kasvu, palja pealae ja hallinevate juustega. Käitus lihtsalt ja tagasihoidlikult, liigutused kiired ja energilised, kõne väikese aktsendiga, kuigi ta isal seda polnud.
Mõnikord jalutas õpilaste hulgas ja käis vahetundidel väljas, vahel paistis pabeross rinnataskust. Õpetas ladina keelt ja usuõpetust. Kurja sõnu ei ütelnud ta kunagi.
Usuõpetus oli vabatahtlik õppeaine. Kui vanemad olid nõus, siis kohustuslik. Õpetaja Frey rõhutas, et Kristus oli juut, oma rahva ja aja laps… Usuõpetuse tunni lõpul rääkis ta kirgliku reisimehena oma suvistest välisreisidest ja näitas vastavat kirjandust. Eriti huvitus ta antiikmaailmast.
Erik Frey mängis tennist, suusatas ja ujus. Suvel nähti teda Põltsamaa jõe ääres oma telgi juures. Oskas ka inglise ja prantsuse keelt. Ilse oli rootsi keele ära õppinud. Nad mõlemad olid mitme võõrkeele oskajad. Freyde abielupaar olid väga sõbralik.
Õpilased pidasid Erik Freyst väga lugu.
HARALD REBANE,
Põltsamaa Ühisgümnaasiumi 18. lend (1933–1938)
