Eestimaal on peetud öölaulu- ja öötantsupidusid, korraldatud kunstide ööd, teadlaste ööd, muuseumiööd ja ööraamatukogu ning kogemused näitavad, et inimesed armastavad selliseid tavatu atmosfääriga üritusi. Mõni ime siis, et Elistveres juba viiel suvel toiminud ööloomapark iga aastaga populaarsemaks on muutunud.
“Mis toimub? Kas Tallinnas pühapäeval lõppenud laulupidu läheb Elistveres edasi?” küsin endalt, kui reede, 11. juuli õhtul Elistverre jõuame. Kell on üheksa paiku õhtul, aga loomapargi parkla on tihedalt autosid täis. Mõni masin on ruumipuudusel juba tee äärdegi pargitud.
“Eile oli meil ööloomapargi ajal ehk kella kaheksast õhtul kuni kella üheni öösel üle viiesaja külastaja,” tunnistab loomapargi klienditeenindaja Asta Tõsjak. “Osalt oli selles “süüdi” Kanal 2, kes “Suvereporteris” ööloomapargi teemalist lõiku näitas. Paljud istusid pärast seda ilmselt kohe autosse ja sõitsid siia.”
Ööloomapargi erakordsel populaarsusel on peale Kanal 2 kindlasti veel teinegi süüdlane: ilm. Kui juunis sundisid vihm ja jahedus rahvale mitme nädala jooksul peale tubase eluviisi, siis nüüd otsitakse ahnelt võimalusi üksi, kaksi, perekonniti ja sõpruskonniti vabas õhus aega veeta.
Loomulikult tullakse ööloomaparki ka lootuses saada rohkem ja teistsuguseid elamusi kui päevase külastuse ajal, sest nii mõnedki loomapargi asukad muutuvad õhtu saabudes aktiivsemaks. Kõigi neljajalgsete kohta see siiski ei kehti. Tänavu kevadel parki toodud põdravasikas Erik on näiteks veidi enne meie saabumist oma piimaportsu kätte saanud ning magab põdraaediku majakeses õiglast titeund. Küll aga on öiste külastajatega igati valmis suhtlema noor põdralehm Tuule. Pildistamisrežiimil telefonid plõksuvad ja Tuule tunneb end kui staar.
Pealinna preili
Ilveseaias kohtame veelgi staarimat staari: ilveseneiu Gellat, kes hiljuti Tallinna loomaaiast Elistverre toodi. Siinsesse ilveseaedikusse oli mitmel põhjuselt tänavu kevadeks alles jäänud ainult neli asukat, kes pealegi kõik isased. Sestap lepiti loomaaiaga kokku ühe sealse kaheaastase ilvesepreili Elistverre toomine ja 18. juunil käis loomapargi majandusjuht Sirje Saul neljajalgsel iludusel järel. Iludusel selles mõttes, et Gella kasukas on kollakam kui Elistvere kohalikel ilvesepoistel ning selgemini välja joonistunud täppide ja juttidega.
Esimesed paar nädalat elutses Gella ilveseaia sees paiknevas väiksemas aedikus, ent nüüd liigub vabalt samal territooriumil, kus teised ilvesedki. Konflikte pole uustulnuka ja vanade olijate vahel tekkinud. Järelikult on pealinna preili oma õigused maksma pannud. Loomapargi rahvas loodab, et tuleval kevadel on ilveseaias taas peenikest peret oodata. Kolmel-neljal viimasel aastal siinsetel ilvestel järelkasvu polnud.
Loomapargi tänavustest “tittedest” näeme ära triibulised metsanotsud, kabehirveaediku tagumises servas seletab silm ka üht hirvetalle, tähniline metskitsetalleke on peidus kas kõrges rohus või majakeses. Rebaseema Juuli surma järel orvuks jäänud kutsikaid ei tasu aga veel ühestki aedikust otsida, sest nemad on esialgu siseruumis talitajate hoole all.
Ent ega siis loomaparki ainult tittesid kaema tasu tulla. Rõõmu on külastajatel ka suurematest loomadest. Karu Karoliina võib mõnikord külastajate lõbustamise asemel rahulikult vana mõisaaida seina ääres silma looja lasta, ent hetkel võtab oma “töökohustusi” täie tõsidusega: maadleb jämedate palginottidega ja laseb külastajatel end selle tegevuse juures lõputult pildistada.
Rivistust ei ole
Tänapäeva inimese jaoks polegi sündmus enam justkui õige sündmus, kui see üles pole pildistatud. Pretensioonikas osatakse tänapäeval ka olla.
“Üks inimene helistas näiteks meie klienditeenindajale ja esitas üsna nõudlikus toonis küsimuse, mis kell ta täpselt loomaparki peaks tulema, et kõik loomad ära näha,” ütleb Riigimetsa Majandamise Keskuse Lõuna-Eesti piirkonna külastusjuht Malle Oras muiates.
Tegelikult pole mõistagi olemas sellist kellaaega, mil loomad külastajate auks aedikuvõre äärde üles rivistuvad, vaid looma nägemine on ikka teatud määral õnneasi.
“Loomaparki tulles peab aega olema,” ütleb Malle Oras. “Kui kannatlikult oodata või teise ringiga sama aediku juurde tagasi tulla, võib näha ka seda looma, kes esialgu nägemata jäi.”
Ööloomapargi külastajad ongi enamasti tõelised loomasõbrad, kes on endale külastuseks piisavalt aega võtnud ning kes oskavad sellest, mida näevad, tõeliselt rõõmu tunda.
“Ka päevaste külastajatega on meeldiv suhelda, ent ööloomaparki tulijad on eriti lahedad ja jutukad,” kinnitab loomapargi praktikant Mairi Peiponen. “Mõnigi on rõõmus, et nägi nüüd, ööloomapargi ajal ära ilvese või kähriku, keda silm siin varem pole tabanud. Mõni kiidab jälle, et park jääb nüüd palju kenam välja kui aastaid tagasi. Viimased külastajad lahkuvad ööloomapargist tavaliselt pisut enne üht öösel. Kui küsida, kas nad tõesti siis pargis veel midagi nägid ka, kinnitavad nad, et nägid küll, sest täiskuu oli taevas.”
Ööloomapargi päevad valitaksegi nii, et need langeksid valgete ööde ja täiskuu ajale. Tänavu käis ööloomapargis viie päeva jooksul 1946 inimest. Kõige külastatavamad õhtud olid neljapäevane ja reedene, kui külastajaid oli vastavalt 504 ja 587. Varasematel aastatel on külastajaid viie õhtu peale kokku nelja-viiesaja ringis olnud.
Nii mõnigi loomasõber on küsinud, kas loomapargi tavatult kaua lahti hoidmine (tavalistel päevadel suletakse see suviti kell kaheksa õhtul) loomi ei häiri.
“Küsisin talitaja käest järele. Ta kinnitas, et ööloomapargi ajal ja järel pole ta loomade käitumises midagi erilist täheldanud. Kui loomad oleksid pikast “tööpäevast” stressis või väsinud, oleksid nad hommikuse söötmise ajal apaatsed,” ütles klienditeenindaja Asta Tõsjak eilses telefoniusutluses. “Nii et ei maksa muretseda: meie loomadega on kõik korras ka pärast ööloomaparki.”
RIINA MÄGI
