Ajal, mil põud pani viljakasvatajad tänavuse põllusaagi pärast tõsiselt muretsema, andis Torma vallas Ookatku külas üks põld õige rikkaliku ja lustaka saagi: sealt võib leida kolmekümne nelja vendade Grimmide muinasjuttudest pärit tegelase kujud.
Paljudele jõgevamaalastele on kõnealune põld möödunud suvest tuttav: toona seisid seal 28 Euroopa Liidu riiki sümboliseerivad hernehirmutised, mis valmisid Sadala Hoolekande Seltsi kureerimisel teoks saanud noorteprojekti “Euroopa ei hirmuta” raames. Et vaimukaid hernetonte käidi uudistamas nii lähemalt kui kaugemalt, otsustas hoolekande selts eesotsas Luule Väina ja Valdi Reinasega anda rahvale ka tänavu põhjust Ookatkut külastada. Nii tekkiski muinasjutupõllu rajamise idee.
Muinasjuttude rikkalikust varamust otsustati valida vendade Jacob ja Wilhelm Grimmi kogutud ja kirja pandud jutud, sest need on rahvale kõige tuntumad. Kui inimesele öelda märksõna “muinasjutt”, siis tulevad talle esimeses järjekorras ju ikka meelde “Punamütsike”, “Lumivalgeke”, “Okasroosike” ja teised klassikalised lood, mis pärinevad küll rahvasuust, ent mida praegu tuntakse eelkõige 18. ja 19. sajandi saksa folkloristide Jacob ja Wilhelm Grimmi kirja pandud kujul.
“Tahtsime, et vaataja saaks muinasjututegelastega vastakuti sattudes võimalikult palju äratundmisrõõmu kogeda,” ütles Valdi Reinas. “Seepärast võtsime aluseks kümme tuntumat Grimmide muinasjuttu.”
Igast muinasjutust sai visuaalse kuju üks või mitu olulisemat tegelast. Okasroosike puhkab oma kaunilt dekoreeritud voodil näiteks üksinda ja alles ootab printsi tulekut, Tuhkatriinu on aga jõudnud oma printsi ära oodata: too proovib talle parasjagu jalga kaotatud kristallkingakest. Kõrvalt piidlevad neid veel Tuhkatriinu võõrasema ja võõrasõed, ise kadedusest lõhki minemas. Punamütsike on kujutatud muidugi koos hundiga, Lumivalgeke koos seitsme pöialpoisiga, Hansuke ja Greteke koos kurja nõiamooriga jne.
Et muinasjutupõllule tulijate jaoks võib mõni jutt olla siiski tundmatu või ununenud, seisab iga muinasjutustseeni juures ilmastikukindel raamatuke, kus sees loo lühikokkuvõte.
34 tegelast
Muinasjututegelaste visuaalset kuju kavandades ei lähtutud Valdi Reinase sõnul konkreetse raamatu illustratsioonidest, vaid pigem sellest, kuidas ilus ja õige tundus olevat. 34 kuju valmistamine võttis aega umbes kolm kuud ja nende meisterdamisel lõi peale Valdi Reinase ja Luule Väina kaasa seltskond Sadala noori ja end A-rühmaks nimetav vahva sõpruskond Jõgevalt.
“Kui meil selliseid heas mõttes hulle abilisi poleks olnud, siis poleks me muinasjutupõldu valmis saanud,” sõnas Valdi Reinas ja lisas, et üks Sadala noormees, Marten Sädeme, tegi muinasjutupõllu heaks tööd terve talve: tema valmistas kõik puitkarkassid, millele muinasjutukangelased üles ehitatud on.
Peale puidu kulus kujude tegemiseks mitmesugust muud materjali: porolooni, kangast, vanu rõivaid ja kingi, parukaid jne.
“Peade tegemiseks vajaliku tugeva porolooni saime Jõgeval tegutsevast mööbliettevõttest Softcom,” ütles Valdi Reinas.
Rõivaid ja jalatseid sai valida Luule Väina kaasa Eckard Klugi poolt Rootsist toodud humanitaarabi jääkide hulgast, uued kangad ja parukad tuli osta. Kangad on pärit Abakhani poest. Seal on võtta nii karvast materjali, millest teha hundi või kitsetalle kasukas, kui ka õrna kangast, mis sobilik Lumivalgekese kleidi tarvis: ega siis printsessile saanud taaskasutusrõivaid selga panna!
“Muinasjutupõldu rajades saime osaliselt ära kasutada ka mulluseid hernehirmutisi,” ütles Valdi Reinas. “Päkapikkude pead on näiteks tehtud mulluste hernehirmutiste peadest. Need olid veidi tumedamaks tõmbunud, aga päkapikkude näod ei peagi ju valged olema! Ja “Punamütsikese” hunt oli “eelmises elus” eestlane. See tähendab, et hundi tekialune osa pärineb mulluse Eesti itimeest kujutanud hernehirmutise küljest.”
Muinasjutupõllu projekti toetas Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital: tegemist on ju ettevõtmisega, mis toob lapsi lugemise juurde. Kes näiteks muinasjutupõllul mõnd tema jaoks veel tundmatut tegelast kohtab, sellel tekib kindlasti huvi üles otsida raamat, kust temaga seotud lugu lugeda saab.
“Loodetavasti ei piirdu lapsed lühikokkuvõtte lugemisega, vaid otsivad ikkagi üles ka “päris” raamatu,” ütles Valdi Reinas. “Panimegi lühikokkuvõtete lõppu sellekohase soovituse.”
Väärtuskasvatus
Lisaks kultuurkapitalile, toetasid projekti ühel või teisel viisil Torma vallavalitsus, Sadala Agro, Softcom ja Eckard Klug. Viimane tõdes, et muinasjutupõld sai väga vahva.
“Lugesin lapsena väga palju Grimmide ja Hans Christian Anderseni muinasjutte ja nüüd on tore taaskohtuda lapsepõlvest armsaks saanud tegelastega,” ütles Eckard Klug.
Kiitusega polnud kitsid ka muinasjutupõllu avamispeol (seda peeti 29. mail) viibinud Palamuse valla lasteaia “Nukitsamees” direktor Marika Merusk ja Siimusti lastekodu “Metsatareke” direktor Imbi Ivask.
“Muinasjutud on palju olulisemad, kui arvatakse, sest nende kaudu toimub väärtuskasvatus,” sõnas Marika Merusk. “Suvel on lasteaedades küll lapsi vähevõitu, ent kellel võimalik, soovitan siiski siia tulla. Usun, et võtame “Nukitsamehe” lastegagi piknikukorvi kaasa ning tuleme vaatame siin kõik tegelased üle.”
“Mina imestan eelkõige selle üle, kust Valdil, Luulel ja nende sõpradel nii vahvad ideed tulevad,” lisas Imbi Ivask. “Tänu mullustele hernehirmutistele ja tänavusele muinasjutupõllule, saab Sadala kant tuntumaks ja nähtavamaks.”
Muinasjutupõllu avamispeole saabus ka eesti muinasjuttude tegelaste esindus: jänes, rebane, hunt, karu ja siil on meie loomajuttudes ju väga levinud tegelased. Nendeks olid kehastunud A-rühma liikmed Külli Annamaa, Kersti Vadi, Toivo Vadi, Kait Metsla ja Eda Orupõld. Muinasjutupõllul oli neil eriti tore lustida just seepärast, et nad olid selle valmimisele ise kaasa aidanud.
“A-rühma omad on tõesti vahvad, et viitsivad Jõgevalt siia appi sõita,” ütles üks muinasjutupõllu loomisel kaasa teinud Sadala noortest, Heleri Ilves.
Tema sõnul pole nii hea idee puhul, nagu muinasjutupõllu oma, üldse vaja mõelda, kas lüüa kaasa või mitte, vaid otse loomulikult tuleb endalgi pea ja käed tööle panna.
“Ja kui otsast juba tegema hakata, läheb asi veel huvitavamaks ja lõbusamaks. Tühja siis sellest, et mõnikord öötundidest lisa võtta tuleb,” sõnas Heleri Ilves.
Avamispeoks oli Luule Väin küpsetanud terve virna pannkooke, mida sai süüa maasika toormoosiga. Pannkooke on Luule valmis küpsetama ka muinasjutupõldu uudistama tulevatele lasteaiarühmadele, kui asi temaga aegsasti kokku leppida.
“Püüame muinasjutupõllu sügiseni sellises korras hoida, et see vaataja silma rõõmustaks,” ütles Valdi Reinas. “Loodame, et ka külastajad meie loodut austavad ega seda lõhkuma tiku.”
2018. aastal, Eesti Vabariigi juubeli aastal, on Sadala Hoolekande Seltsil plaanis valmis teha eesti muinasjuttudele pühendatud mini-teemapark.
RIINA MÄGI
