|
|
Möödunud nädalal said Palamuse aleviku elanikud üllatuse osaliseks: reede hommikul ilmnes, et aleviku keskel asuva Jõgeva Majandusühistu poe seinale oli tekkinud suuremõõtmeline grafiti. Lihtsa seinasodimisega antud juhul tegemist pole: öö varjus sündinud taies, mis kujutab “Kevade” kaht peategelast Arnot ja Tootsi, on teostatud meisterlikult. |
Õigupoolest on tegu kultuuriliselt mitmekihilise taiesega: Arno Liiveri näoga Arno ja Aare Laanemetsa näoga Toots on asetatud Quentin Tarantino 1994. aastal valminud kultusfilmi “Pulp fiction” konteksti. See tähendab, et grafiti kopeerib kaadrit nimetatud musta huumori sugemetega krimifilmist, ainult tegelaste näod on asendatud Oskar Lutsu jutustuse järgi vändatud filmi “Kevade” tegelaste omadega. Ka juures olev tekst “Sure, koer” pärineb Joosep Tootsi suust. Kes mõlemat filmi näinud, saab tunda topelt-äratundmisrõõmu ning imetleda, kui vaimukalt autor kahe eri teose vaimsuse kokku on “sulatanud”.
Taiese juures olev signatuur annab teada, et selle autoriks on Eestis üsna tuntud tänavakunstnik, kes on varjunud pseudonüümi Edward von Lõngus taha. Facebook’i vahendusel oli siinkirjutajal võimalus salapärase autoriga kontakti võtta ning ta oli lahkesti nõus oma taiese tagamaid avama.
Magus temp
“”Sure, koer” on kohaspetsiifilisest grafitist ja videoklipist (Selle leiab huviline aadressilt http://evl-genius.blogspot.com/2013/10/sure-koer.html või YouTube’ist — R. M.) koosnev projekt, mille mõttelised jõujooned visandasin juba neljandas klassis, kui juurdlesin selle üle, milline võiks olla minu filmiversioon “Kevadest”,” kirjutas von Lõngus. “Lugu räägib Paunvere külakoolis lokkavast koolivägivallast, märulikultusest ning nende ühendamise tulemitest. Köstripoolne terror, mille all Toots ja teised õpilased pidevalt kannatavad, paneb Tootsi ümber kehastuma action-filmi kangelaseks Kentuki Lõviks, kelle relvast saab õigluse jagamise instrument. Allasurutust saab ülestõusja, kiusatavast saab kättemaksja. Klassikaline koolitulistamise juhtum.
Huvitav, et Eesti kirjandusklassikas on sedavõrd kaalukas sündmus nagu koolitulistamine, tänapäevase ühiskonna üks suuremaid hirme, esindatud kerges ja lustlikus võtmes ühe ulaka koolipoisi vigurina. Selles plaanis pole “Kevade” vägivallakäsitlus “Pulp Fictionist” kuigivõrd erinev. Tarantino ja Lutsu ristamine osutus minu jaoks ketserlikult magusaks tembuks.”
Oma senistest töödest peab tänavakunstnik kõige edukamaks koondatud Tammsaaret ja Koidulat kujutavat taiest Tartu linnaraamatukogu seinal. Päris hästi õnnestus tema meelest ka viimastel valimiseelsetel päevadel Tallinna Stenbocki maja müürile tehtud “Lugupeetud ärimees”.
Luba ei küsi
Küsimusele, kas ta hoonete grafitiga kaunistamiseks nende omanikelt luba ka küsib, vastas von Lõngus:
“Ma ei kavatse kunagi oma tegevuse jaoks luba küsida. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 19 sätestab, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Linnaruum ei ole vaid eraomandite kogum, vaid avalik ruum, mis tähendab, et see kuulub meile kõigile. Tänavakunstnikud on nagu tõelised timurlased, kes oma uneajast ning enda kulu ja kirjadega proovivad maailma teiste jaoks ilusamaks ning huvitavamaks kohaks teha.
Peab küll lisama, et see, kes on otsustanud eirata ühiskondlikult kehtestatud piire, peab oskama kehtestada enda omad. Kui ma kellegi teise seina kallale lähen, peab mul selleks olema mõjuv põhjus. Üritan oma üleastumisi alati kompenseerida kvaliteetse ja nauditava loominguga, et see, mis on antud, oleks suurem kui see, mis on võetud. Politseiga kokkupõrkamine kuulub tahes-tahtmata selle ala juurde. Õnneks on siiani ka seadusorganid mõistnud, et ma ei ole ohtlik pätt, vaid kunstnik.”
“Oma asjade salaja toimetamine käib vist, jah, sedasorti kultuuri juurde,” tõdes ka Jõgeva Majandusühistu juhataja Toomas Vahur. Von Lõnguse grafiti suhtes oli ta igati positiivselt meelestatud. “Peaks vist autorile vihjama, et meil on veel selliseid suuri halle seinu,” lisas Toomas Vahur muiates.
Ka ülejäänud, kellelt arvamust sai küsitud — vallavanem Urmas Astel, Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann ning Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi abituriendid Kärt Puuraid ja Taavet Tralla — olid grafiti suhtes positiivselt meelestatud.
Kaire Nurk, kunstnik, kunstiloolane ja kunstipedagoog:
Äsjavalminud grafiti võimaldab tõmmata teatavaid paralleele minu septembris toimunud kollaažinäitusega “Postmodernistlik Palamuse”. Ka minu näitus oli provokatiivne, ent tundlikum ja mitmekihilisem ning selle vaatajaskond piirdus näituseruumis käinutega. Edward von Lõnguse maskuliinne taies on aga suuremõõtmeline, action’lik ja mõjub avalikus ruumis paratamatult kõigile.
Tekib küsimus, miks just selline grafiti ja just nüüd Palamusele tekkis. Ei saa ju grafitimehe üllatusretk Palamusele olla tingitud näiteks kohalike valimiste tulemustest, euroraudtee ehituskavadest või mingist seletamatust amerikaniseerumise või globaliseerumise laine jõudmisest Paunverre. Oma külmaverelises otsekohesuses agressiivne stseen mõjub ootamatult jõhkralt keset idüllilist ja vaikset väikealevikku. Lutsuliku huumori või kultuuriliselt rikastatud arenguidee asemel on ühene vägivald, mis Norra sündmuste järgses maailmas mõjub paratamatult ka breiviklikult.
Teisest küljest tuleks küsida, kuhu on väikesel alevikul/vallal võimalik välja vedada tänases Eesti sotsiaalmajanduslikus situatsioonis ning kas ehk siiski on võimalik kunagi rääkida Paunvere imest? Kas see taies toob Palamusele turiste juurde või pigem vastupidi? Samuti vajab järelemõtlemist, milline osa võiks olla ühe piirkonna ja tervikuna ühiskonna arengus kunstil, laiemalt kultuuril?
“Pulp Fictioni” autor Tarantino olla öelnud, et sellesse filmi lõi ta tegelased, keda polnud olemas, kuid kes pärast selle valmimist tekkisid. Tarantino film teeb vägivallast show, kuid “Kevade” film tervikuna on palju lüürilisem ja elutervem. Igatahes on grafitil oma olulised plussid ja teravad miinused.
i
RIINA MÄGI
