7.-11. juulil andis Peipsi-äärne Ranna kõigile teatripisikust nakatunud noortele võimaluse üheskoos teatrit teha ning lihtsalt muhedalt aega veeta, sest peeti järjekordne kooliteatrite suvekool Rannal ehk Ranna laager.
Seekordses laagris osales ligikaudu 150 kooliteatriga tegelevat last ja noort. Kuigi laagri hiilgeaegadel oli osalejate arv neljasaja ringis, ei jäänud laagrilistel midagi tegemata – pigem oli see kõigile samm paremuse poole.
Huvilisi oli enne laagrit üsna vähe, otsustati traditsioonilise kahe vahetuse asemel, kus 1.-8. ja 9.-12. klassid viibiksid laagris eri aegadel, teha üks pikk laager, kus oleksid koos igast vanusest teatrihuvilised. Pikem laager tähendas aga, et nii õppetööd kui vaba aega oli parajalt palju ning millegagi ei tulnud kiirustada.
Suurim kergendus oli see nähtavasti kokkadele, kes ei pidanud päevad läbi aina toitu valmistama, vaid jõudsid ka oma kooli (Jõgeva Gümnaasium) uusi laagrilisi omal kombel ristida. Lugejate õnnetuseks ei saa sellest mingil juhul rääkida, sest see rikuks üllatuse ära.
Iga päev uus õpetaja
Lisaks pikendatud laagrile toimus sellel aastal veel teinegi muudatus. Kui varem oli iga rühm endale saanud kindla õppejõu, kes kolme päeva kokkuvõtteks pidi ühes laagrilistega tegema lühietenduse, mis näitaks laagris õpitut, siis seekord tõi iga uus päev kaasa uue õpetaja.
Kuid ega lõpuetendus tegemata jäänud- selle teostamise raskus langes nüüd täielikult õpilastele. Nii tuli ise välja mõelda lugu ning see iseseisvalt ka näitamiskõlbulikuks vormida. Ja kõik said sellega suurepäraselt hakkama. Kõigis viies etteastes võis märgata detaile erinevatelt õppejõududelt, mida oli looga kohandatud.
Siinkohal oleks paslik ka ära mainida selleaastased tarkusejagajad: diplomeeritud draamateatri näitleja Mihkel Kabel, Tallinna Ülikooli õppejõud Rain Mikser, Tallinna Reaalkooli õpetaja Liisi Tegelmann, Hollandis Haagi konservatooriumis klassikalist laulu õppiv Kadri Tegelmann ning samas koolis löökpille õppiv Juan Martinez Mehhikost. Lisaks neile andis Kristjan Rohioja kõigile huvilistele tantsutunde.
Üheskoos oodati päikesetõusu
Kuigi mõningaid traditsioone oli muudetud, oli ka hulganisti neid, mis jäid muutumatuks- nimelt see, mis kandis ajakavas nime õhtune programm.
Teise päeva õhtul toimus Rannaviidikas 2008 valimine, mis on midagi missivõistluse sarnast, kuid teatrirahvale omase huumoriga üle külvatud. Võisteldi kostüümides, tantsu- ja lauluoskuses/oskamatuses, näitlejameisterlikkuses, ning mis peamine, sai ohtralt nalja. Olgu siis ära mainitud ka võitjad: nooremas vanuserühmas Jõgeva Liblikapüüdjate noored võsud ning gümnaasiumi osas Saarema Krevera „viimased kangelased“.
Kolmanda laagripäeva õhtu sisustasid sportmängud, mis olid teatrirahvale omaselt veidrusi täis, näiteks olgu toodud säärased alad nagu kindavise ja vähijooks.
Viimasel õhtul kandis muusika eest hoolt fenomenaal-rahvuslik-ägemuusikaansambel „Nikns Suns“.
Südaöösel, kui kontsert läbi, leidis aset laagri oodatuim ning kauneim traditsioon- küünlaõhtu. See on omamoodi tänuavaldus Rannale ning hetk enda ning sõprade jaoks, mil kogu laagriplats täidetakse heledalt põlevate küünaldega ning kõlaritest kostub hea ja kaunis Eesti muusika.
Kui kella ühe paiku öösel saabus öörahu ning muusika lõppes, ei mindud veel magama – istuti lõkke ääres, räägiti juttu, käidi saunas. Pea kõik, kes Rannal juba mitmendat korda, jäid sel öösel ärkvele, et jätkata mitteametlikku traditsiooni – vaadata ära Ranna harukordne päikesetõus. Ja mis sellest, et järgmine päev oligi veidi raskem, päikesetõus oli seda väärt. Pealegi saab ju bussis magada küll, kui etendused läbi.
Ja nagu eelpool mainitud, tuldi kõigega ideaalselt toime: lõpuetendused sujusid hästi ning varsti oligi aeg laagrile punkt panna. Jäi veel vaid tunnistus kätte saada ning sõpradega hüvasti jätta. Õigemini jällenägemiseni, sest mitmeltki poolt kostusid sõnad: „Jõgeval näeme!“
KARL SAKRITS
