Jõgeva linn. On oktoobrikuu lõpp ning üheksakümnendate algus. Villavabrik tänase Uku kivimaja juures töötab täistuuridel ning dagestanlased, kelle käe all rongidega villa muudkui Jõgevale tuuakse, on taaskord probleeme tekitanud. See on lugu, mis ajakirjanduses ja riigis maha vaikiti.
Villavabrik kuulus Jõgeva teeninduskombinaadi alla, kus olles täiesti eraldiseisev üksus. Rongid, mis linna sõitsid, kandsid endas suuri villapakke. Siit lahkus aga valmiskedratud lõng.
Valdavalt saadi hästi läbi
Tegelikult said dagestanlased ja eestlased valdavalt hästi läbi. Kuna nad teenisid villasüsteemiga kõvasti raha, siis tegid nad kõrtsis eestlastele välja ning said 15 aastat segamatult võõrastemajas elada. Toona asus nende elupaik praeguse Betti Alveri muuseumi vastas. Olgugi et valdavalt saadi hästi läbi, tekitas dagestanlastest ärimeeste siinolek probleeme. Seda just seetõttu, et kohalikud naised neile ligi tikkusid. See ei meeldinud mõistagi aga eestlastele ning jamad olid kerged tulema.
„Räägiti, et dagestanlased tahavad naisi ära viia, tegelikult naised ise läksid. Neid (mehi) sai kordi korrale kutsutud. Sain nendega valdavalt hästi läbi, aga kui läks andmiseks, siis nad kartsid mind,“ meenutab üks sellel saatuslikul ööl sündmuste keerises olnud mees*. Põhjus seisneb ühes omamoodi humoorikas vahejuhtumis.
„Tavaliselt käisid nad kaheksakesi kõrtsis, istusid suures lauas. Mehed, kes mulle naiste teemal kaebama tulid, kunagi appi ei tulnud. Ükskord mõistsin, et nendest (dagestanlastest) üksinda niisama jagu ei saa. Jooksin Pae kõrtsi liharaiumisruumi ja tulin suure liharaiumiskirvega tagasi. Dagestanlased olid kohe kadunud. Järgmisel hommikul leppisime jälle ära,“ meenutab ta.
Ent ühel oktoobrikuu ööl enam lihakirve toomise imiteerimisest ei piisanud. Põhjust, miks tookord Põltsamaa poiste ja dagestanlaste vahel kakluseks läks, ei mäleta täna enam keegi. Kuid sekunditega sai selgeks, et tulemas on väga suur kambasõda.
„Käisime linnast mehi otsimas. Toona ju telefone polnud, käisime poiste juurest poiste juurde. Jõgevalt tuli viis meest, Põltsamaalt kümme. Sõitsime autodega Carmeni baarist teisele poole raudteed. Nii kui kohale jõudsime, olid dagestanlased juba rivistatult meid ootamas. Nad tagusid kurikatega sisse autoklaase ja katuse,“ räägib sündmuses osalenu, et eestlased, kes läksid võitlema kahe palja käega, olid juba eos kaigaste ja nugadega vehkivate vastaste ees kaitsetud.
„Kaigaste otsa olid noad seotud. Minu üks sõber sai sellega vastu selga, südamest jäi puudu vaid paar sentimeetrit. Tema kukkus sinna maha. Minu teine tuttav sai kaikaga vastu pead. Esimese lahingu kaotasime. Taganesin pargi poole, mille ümber oli tookord võrkaed. Üks dagestanlane tuli mulle järele, vehkis noaga, püüdsin end jalgadega kaitsta. Ent ühel hetkel tuli aed vastu ja kui vastane taas noaga lõi, tõmbasin kõhu sisse ning ta tõmbas vaid kampsuni lõhki. Surmahirmus inimene võib igasuguseid asju teha, mina hüppasin tagurpidi saltoga üle aia, muidu oleks ta mu lihtsalt ära tapnud,“ meenutab osalenu.
Edasi jooksid eestlased laiali. Vana raudtee taga saadi aga uuesti kokku ja üheskoos siirduti MEKi territooriumile. Plaan oli teise lainega peale lennata, olles seekord paremini ette valmistatud. „Võtsime tuletõrjekappidest kirved ja relvastusime. Poisse tuli järjest juurde, saime kõik kokku.“
Ent uue lainega peale suruvatele meestele tuli vastu üks võitlusesse elu kaotanud Tallinna poiss, kes oli nädalavahetuseks Põltsamaale sõpradele külla tulnud. Kaikaga pähe saanud mees taarus vaevaliselt meestele vastu. Alles hiljem saadi teada, et aastaid varem autoõnnetuses raske koljukahjustuse saanud mees sai kaikaga löögi täpselt samasse kohta ning kaotas seeläbi silma. Kiirabiga Tartusse viidud poiss suri saadud vigastustesse paar päeva hiljem.
„Uuesti peale minnes ootasid dagestanlased meid vana raudteejaama juures olevas taksopeatuses. Selle aja peale oli miilits juba automaatidega väljas. Meile tõmmati mööda asfalti tuli peale. Miilits ei kaitsenud oma kodulinna, vaid dagestanlasi,“ on rääkija siiani nördinud. Üks eestlastest sai kuuli jalga.
„Kohal olid ka parteibossid.Asjad läksid juba nii suureks, et kohale jõudis miilitsaülem. Mõtlesime tihti, et kaua see jama linnas kestab, eks see öö oli viimane piisk karikasse. Asi oleks võinud hullemini lõppeda, jumal tänatud, et laipasid nii vähe oli,“ ütleb mees.
Taheti tagasi tulla
Järgmisel hommikul olid dagestanlased läinud.
„Võõrastemaja oli tühi, kõik olid kadunud.“ Üks teine asjaga seotud inimene tunnistab, et kuna rahas polnud probleemi, viidi neid ka taksodega kiiremas korras pealinna. Toona ju erataksondus lokkas. Jõgeval tegutseva villavabriku jaoks tähendas see aga kadu. Rahas kaotasid ka dagestanlased.
„Noored mehed said aksakalide (meesvanemad, kogukonna vanad ja targad mehed – toim) käest kõvasti võtta, et nad äri ära rikkusid,“ meenutab jõgevlane. Tegemist oli ju siiski villavabrikuga, kuhu sai villa tuua rongiga, liiklus oli toona tihe ning summad veel suuremad. „Noored saadeti meie käest vabandust paluma. Me polnud nõus neid tagasi lubama. Seejärel kolisid nad Tartusse.“ Ent ka Taaralinnas tekkisid dagestanlastel probleemid. Lausa nii suured, et ühel õhtul kutsuti nad kõrtsis korrale aknast sisse visatud granaadiga.
„Äri Jõgevaga käis edasi, nende elukoht oli Tartus, kuid villavahetus toimis.“
Paraku tähendas kogu vahejuhtum üsna pea Jõgeva villavahetuse ja dagestanlaste suure äri lõppu. Tänaseks müügis olevat ehitist võib vaadata iga Jõgevale sissesõitja, lugusid, mida see aga endas kätkeb, meenutavad vähesed.
Kuid mis sai mehest, kes tol saatuslikul ööl noaga selga sai?
„Ta oli intensiivis, meid haiglasse ei lubatud. Olime natuke purjus ka, kaasas olnud diplomaadikohver oli viina triiki täis. Meie juurde tuli üks arst, kes palus viivitamatult lahkuda. Ent kuna üks mu hea sõber oli haiglas tööl, läksime alla tema juurde. Ta andis meile valged kitlid selga, ootasime veidi ja läksime intensiivi sisse. Andsin õele käega märguande, millest võis järeldada, et olen kaitsepolitseist. Õde polnud meid näinud, sattusime vist otse vahetusajale. Nelja-viiekesi saimegi palatisse sõbra juurde, kes oli voolikutega voodisse aheldatud, rääkida ta ei saanud,“ meenutab mees.
„Küsisin temalt, et kas viina ka võtame, tema mõmises vastu. Vastasin, et valan talle siis tilgutisse viina. Astusin juba aparaadi juurde, kuid plaani sinna päriselt alkoholi valada polnud mul kaugeltki. Hiljem kui ta tavapalatisse sai, käisime tal iga päev külas, võtsime viina ja rääkisime lugusid. Tema oli oma peas ikka mõelnud, et mine hullu tea, äkki valabki,“ muigab mees siiani.
Fotomeenutusi aitas leida Betti Alveri muuseum.
* allikas omal soovil anonüümne
KERTTU-KADI VANAMB
