Lutsust on tagantjärele kirjutatud palju sellist, mis võiks maestrot rõõmustada. Kirjutatud on sedagi, mis võiks teda nõutuks teha või kogunisti õnnetuks pöörata. Lisaks kõigele on Lutsule püütud omistada asju, mis talle mitte kuidagi ei passi. Talvel ilmutas kirjastus “Ilmamaa? Aivar Kulli monograafia “Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest”. Asjatundlikul kirjatööl on siiski ka puudusi. Nii või teisiti ajendas see raamat taas armastatud klassikut meenutama.
Talve ei olnudki
Anno Domini 1994 avaldas “Ilmamaa” naljaka oopuse pealkirjaga “Talve”. Autoriks oli vormistatud Oskar Luts. Keegi pealinna kriitik luges asja läbi, mõõtis korralikult üle ja leidis, et Lutsu on tervelt 57%. Ülejäänud 43% jäi tolle õnnetu grafomaani kontole, kes olevat kunagi Lutsu “Talve” endale käsitsi ümber kirjutanud ja kelle ümberkirjutus olla lõppeks imekombel Lutsu maja-muuseumi jõudnud. Juba mainitud Aivar Kull liidab ja lahutab oma raamatus püüdlikult prominentide arvamusi ja jõuab sel moel järeldusele, et tegemist ei saanud olla Lutsuga. Täiesti õige järeldus. Kummaline on ometi, et autorit ei pure kordagi mõte, et kogu lool võiks olla sisuline mõõde. Et kõikvõimalike arvamuste kokku- ja lahkurehkendamise kõrval olnuks mõistlik vaagida teksti ennast. Kas kõnesoleval soperdisel ülepea saab olla mingit sugulust Lutsu sõnavara ja keelekasutusega? Lutsu huumoriga? Lutsu ületamatult filigraansete olukirjeldustega?
Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli koolivägivald juba alanud
“Lutsu “Kevade” on tulvil koolivägivalda,” kuulutasid Eesti juhtivad päevalehed 2003. aasta detsembris. Minu esimene mõte oli, et tegu on naljaga, lolli naljaga. Ent see polnud sugugi nali ja selles peituski tegelik nali. Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja, professor Margit Sutrop tuli välja sensatsioonilise paljastusega: Lutsu legendaarne noorsoojutustus suisa kubiseb vägivallast. Arno oli “süsteemse koolivägivalla ohver”. Köster teostas oma bambuspilliroost kepiga füüsilist vägivalda. Teele “harrastas Arno kallal psühholoogilist vägivalda”, manipuleerides poisi tunnetega. Halastamatut verbaalset vägivalda “harrastas” Toots, ristides Kuslapi Tiuksuks, mille all too “väga kannatas”. Mõistagi ei puudunud sotsiaalne vägivald. Taluperemehe poeg Toots lõikas rätsepmeister Kiire poja saabastelt nööbid ? selge märk kibedast klassivõitlusest (mõlemas tähenduses) tsaariaegses külakoolis.
Kõige tipuks ja justkui möödaminnes teatas vägivallateadlane, et kuigi Paunvere pildikesed olid täis koolivägivalda, olid need “võrratult pehmemad kui need, mis täna lastele muret teevad.” Nõnda on “Kevade” lõppeks “tulvil võrratult pehmemat vägivalda.” Mille pagana päralt siis ikkagi kogu see hämamine klassika ja klassiku kallal?
Teiselt poolt teame ammust ajast, et kool on ühiskonna pisike peegel. Iga kool on oma ühiskonna nägu. Mida jõhkram ühiskond, seda jõhkram kool. Niiviisi arutledes jõuame ?okeeriva järelduseni: Tsaari-Venemaa võis olla sallivam kui paljud eeskujulikuks arvatud Lääneriigid, kus ihunuhtlus oli veel pool sajandit hiljem koolipedagoogika endastmõistetav koostisosa. Luts ise on saatesõnas “Kevade? 1949. aasta väljaandele asja kenasti kokku võtnud: ?Oli?nd kõik, kuidas oli, aga omavaheline läbisaamine tolleaegsete kooliõpilaste vahel oli hea, seltsimehelik.”
Kogu saagale lisas pipart see, et eetikakeskuse juhataja polnud ilmselt “Kevadet” lugenudki. Või kui, siis väga ammu ja kohustusliku lektüürina. Teles regulaarselt jooksvast “Kevade” ekraniseeringust ei piisa aga Lutsu püüdmiseks mitte. Tiuksu mõtles välja Tõnisson, mitte Toots. Oma koletut keppi pruukis köster ühe ja ainsama korra: siis, kui Toots oli metsikus tantsuhoos pühamehe täies pikkuses ümber lükanud. Psühholoogiliselt vägivaldne Teele? Kas tasub tütarlast soorollist sootuks puhtaks rookida? Mis puutub Kiire nööpidesse ja tema persooni tervikuna, siis teab iga korralik mudilane, miks punapead ei seeditud. Kiir oli töllmokk ja pealekaebaja. Pealekaebamine on aga teadupoolest vägivalla väga vastik vorm.
Kõnealusele professorile aimdus vägivallana igasugune rünnak, mis tekitab kestvat ängi ning hirmu rünnaku kordumise ees. Ma usun, sel juhul langesid paljud meist väiklase verbaalse vägivalla ohvriks, mille põhjustas rünnak Oskar Lutsu “Kevadele.? Sest see tekitas meis kestvat ängi ning hirmu taolise rünnaku kordumise ees.
Prohvetlik Luts
Lõpetuseks lubatagu mul kõnelda Lutsust hoopis teises võtmes ning meenutada korraks tema “Inderlini.? Kirjutatud suure südamesoojaga ja täis? ohtlikke endeid. Lutsude pere ränkraske rännak Esimese maailmasõja lõpupäevil Valgevenest Eestisse. Meeleheitega piirnev sõit loomavagunis (!) Veel enne seda vaevaline teekond vaksalisse koos teiste sõjapõgenikega, vankritel viimne osa maisest varast. Luts täheldas kibedusega, et ainsad pambud, mis põikpäiselt koormast porri pudenesid, olid nende omad. Ikka sinine, siis must ja siis valge, sinine, must, valge! Oli aasta 1918. Ei olnud väga palju aega aastani 1940.
Henn Käärik,
TÜ dotsent
