Oleme liialt materiaalsusse takerdunud, ei mõista ega mäleta enam inimloomuse vaimset sisu ja maapealse elu tegelikku ülesannet. Raamatute raamatuks tituleeritu ei kõnele meile eelmistest ega järgmistest maapealsetest eludest, aga see ei tähenda, et neid pole.
Kui hingevalu hakkab lämmatama
Mõne inimese elu tundub nii ebaõiglane olevat, et raske oleks mõista, miks just talle teenimatult nii palju kannatusi saadetakse. Loogilisi vastuseid neile küsimustele pole, sageli kuhjuvad nähtavalt vaid mittemõistmine ja ülekohus.
Kui elu muutub inimesele liiga raskeks, kui hingevalu hakkab lämmatama, kaob vastutustunne elu ees, ähmastub teadmine sellest, et siia ilma sai kunagi tuldud õppima ja armastama, et igaühel meist on mingi kindel eluülesanne ja selle täitmata jättes võib tulla sama või suuremgi jama järgmises elus.
Valu kulutab ja väsitab, olgu see hingeline või füüsiline. Ja süüdistada pole mõtet mitte kedagi. Ei ole vist leiutatud termomeetrit, mis mõõdaks, kellel on rohkem valus, kas elust lahkuda soovijal või sellel, kes tema kõrval seisab, kuid aidata ei saa.
Need eksistentsiaalsed hetked pole loodusteaduslikult mõõdetavad. Siis muutub ka kellatiksumine ebatavaliseks ja luhvtaknad vaimumaailma lähevad lahti.
Sõltuvus saabub kiiresti
Psühhiaatrid võivad ju ütelda, et praegune ühiskond stabiliseerub, kuid vähenevad enesetapud on siiski vaid tummad arvud. Need, kes ikkagi on otsustanud minna ja tõesti läinud, on lähedaste jaoks suur tragöödia.
Kuigi kõik arstid pole kindlasti mitte ühe vitsaga löödud, on meedikute suhtumine sageli liiga ükskõikne. Nagu timukana või tapamajas töötamine ajapikku tuimestab, näib känguvat ka hingetohtrite ja muude nõustajate empaatiavõime.Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi juhataja peab üheks enesetappude vähenemise põhjuseks seda, et elu on muutunud stabiilsemaks, hingeprobleemidega abi otsiv inimene pole enam ühiskonnas häbimärgistatud ja ka ravi on muutunud paremaks ja kättesaadavamaks.
Hiljuti ETV-s näidatud film ?Parema elu nimel? tekitas minus küll otse vastupidiseid mõtteid. Kas nn ravi pole muutunud liiga kättesaadavaks? Kas arstid mitte ei kirjuta liiga kergekäeliselt kilode kaupa ravimeid välja, mõtlemata, et inimese organism pole raudnael. Ravimisõltuvus saabub kiiresti ja kõrvalnähud hakkavad muutma senist isiksust, isoleerima teda enam ja enam ning lõpuks enam mitte peletama, vaid juba ise tekitama üha uusi suitsiidimõtteid.
Raske ja lihtne elu
Gunnar Aarma väitel sünnivad tagasi mitte ainult inimesed ja rahvad, vaid ka nende kultuur ja religioonid. Germaani pärimuse järgi, kuhu ka meie taarausksed esivanemad kuulusid, sünnivad inimesed tagasi oma ühishinge piiresse.
Kuigi palju on ette määratud, saab mingites piirides ikkagi ise tegutseda. Ka tegematajätmine on tegu. Seepärast on alati kindlam teha neid pisikesi tegusid, mida me teha saame. Me ei tea, millistesse situatsioonidesse võime kunagi ise sattuda või millistes me oleme juba olnud.
?Kõik olendid otsivad oma mina. Inimkonna suured mõtlejad on oma mina leidnud. Kõik teised leiavad selle lähemas või kaugemas tulevikus ja sellega koos lunastuse, õnne ja rahu,? on kirjutanud Gunnar Aarma, kes budistina nägi inimese pooleliolevas elus vaid hetke, mis pärlina moodustab ainult murdosa pikast keest.
Maapealne elu on mõnikord nii raske ja samas nii imeline, kui vaid oskame oma võimalused ära tunda ja neile väärtuse anda.
JAANIKA KRESSA
