Meil lihtsalt pole seda rikkumata põlvkonda kusagilt võtta, kui me kohe ja üheskoos ei asu looma alkoholi survest vabamat ühiskonda. Samas on tõde kindlasti selles, et erilist tähelepanu tuleb pöörata noortele. Noorte tervis on lihtsamini rikutav, sõltuvus meelemürkidest tekib kergemini kui täiskasvanutel ning mida noorem põlvkond, seda kauem mõjutab selle kvaliteet meie ühiskonda.
Selles, et vajalik on kujundada väärtushinnanguid, mis seaks esikohale meelemürkidest vaba tervisliku eluviisi, ei kahtle keegi. Ühel meelel ollakse ka selles, et väärtushinnangute kujunemiseks on soodsaim varane iga. Keerulisem on asi siis, kui hakatakse rääkima eeskuju tähtsusest, kõrvalseisjate suhtumisest või võimalustest elada alkoholiülistusest vabas keskkonnas.
Tähtsaim on arusaamine, et me hoolime oma rahva käekäigust.
Eneseteostuse võimalused, hariduse ning huvitegevuse kättesaadavus, mitmekesised võimalused tervisespordiks, heal tasemel nõustamine ja meditsiiniline abi ? selle olulisust mõistame kõik. Kuid sellele peab järgnema valmisolek loovutada osa oma kõikelubavast vabadusest ning tunnistada reegleid, mis aitavad kaasa ühiskonna tervenemisele. Siin peab sekkuma ka riik, luues reegleid ning tõhustades nende täitmise kontrollisüsteemi.
Milliseid reegleid vajame?
Kindlasti peaksime suutma luua elukeskkonna, mis oleks vabam alkoholi ülistamisest. Meetmetest sobiks hästi kogu alkoholi välireklaami lõpetamine. Samuti teles ja raadios selle alguskellaja viimine märksa hilisemaks ? no ei pea ju siider ja multikad vaheldumisi ekraanil jooksma. Kuna aga ettevõtjal peab olema võimalus oma toote kohta info andmiseks, siis tasub tõsiselt kaaluda kogu alkoholireklaami põhimõtte muutmist. Seni on valdavad nn imagoreklaamid, kõik ilus, mönus ja hea tundub tulenevat alkoholist. Mulle väga meeldib ettepanek lõpetada imagoreklaamid ja määratleda lõpliku loendina, mis on alkoholireklaamis lubatud. Näiteks esitleda vaid alkoholi nime, tootjat, koostist, serveerimisviisi jmt.
Limonaadi ja siidri hinnavahe olgu suurem
Alkoholi öist müüki on piiranud enamik omavalitsusi ning seetõttu on ka arusaadav, et just omavalitsusjuhid tulid välja ettepanekuga reguleerida see riiklikult kogu Eestis ühtmoodi. Lisaks öise viinaralli ärahoidmisele peaksid need piirangud olema suhtumist kujundavad. Seepärast ei sobi keelud, millega üritatakse labidaga lagipähe lüüa. Olen päri, et üsna optimaalne oleks lõpetada õhtune müük kella 22-st, kuid esimesel aastal võiks see ajatärmin jääda ka kella 23-ks.
Asjalikud tunduvad kaupmeeste mõtted avalike alkoholi degusteerimiste lõpetamise kohta ning mõistmine, et viinariiul peaks olema kaupluse tagumises nurgas, mitte aga kassa juures limonaadiga kõrvuti.
Ja mis veel ei tohiks limonaadiga sarnane olla, see on alkoholi hind. Magusad lahjad alkohoolsed joogid on kui treeningjoogid ? peaaegu nagu limonaad, aga pisut krehvtisem. Hinnas ja pudeli kujunduses pole samuti vahet.
Riigi poolt on arukas tõsta nn alkopoppide aktsiisi niivõrd, et alkohoolse joogi hind eristaks teda selgelt karastusjoogist.
Ning lõpuks on kindlasti riigi ülesanne tõhustada järelevalvet kehtestatud reeglitest kinnipidamise üle.
Kõigi nende mõtete juures on peamine see, kas me tunnistame, et reegleid luues ja tükikest oma vabadust ära andes saame rohkem hoolida kogu rahva käekäigust. Me ei arva ju, et kodaniku põhiseaduslik õigus on sõita autoga vastassuunavööndis. Ja me ei arva ju, et kohalik omavalitsus võiks vallateedel lubada sõita kiirusega, mida auto tehniliselt võimaldab. Või vastupidi, liiklusohutuse sildi all keelaks volikogu kogu vallas sõita kiiremini kui 30 km/h.
Vajame mõistmist, et avalik huvi ühiskonna võõrutamisel alkoholi liigtarbimisest kaalub üles üksikisiku, ettevõtja ja omavalitsuse väidetava õiguse aidata kaasa surnuksjoo(t)misele.
KAIA IVA
