Juhtkirjas öeldakse: “Eesti keele kõige karjuvamaks kapitulatsiooniks on avalik ruum. Sajad ettevõtted on häälestanud oma nime inglisekeelse keskkonna järgi ja reklaamivad end siis ka vastavalt. Kõrtsidest on saanud pubid, kauplustest shopid, kontoritest office?id. Tarbimisühiskonna põhitegevuski kannab ?oppamise nime. See kõik kõneleb avalikust irvitamisest eesti keele üle, millel pole turuväärtust. /…/ Selle taustal mõjub silmakirjalikult Riigikogu kümnenda koosseisu lõpuetendusena vastu võetud Reformierakonna algatus täiendada põhiseaduse preambulit eesti keele kaitsmisega.” (Rõhuasetused minult.)
Juhtkirja juures pole autori nime, mis tähendab, et kirjutis väljendab lehe väljaandja või toimetuse seisukohta. Olukord on tõesti kontrolli alt väljas, sest Eesti riigivõim pole suutnud eesti keelt adekvaatselt kaitsta. Ajalehel on õigus! Aga pangem tähele: kuna siin heidab Postimees võimule ette silmakirjalikkust ja irvitamist, tohime järeldada, et etteheitja ise ei häälestu inglisekeelse keskkonna järgi ega irvita eesti keele üle.
Kuid mind haarab nõutus. Kõigest kaks päeva varem, 12. märtsil oli Postimehe 2. leheküljel ? seal, kus ilmuvad toimetuse kirjutised ? repliik inglisekeelse pealkirjaga “Back in business”. Tekst rääkis Kristina ?miguni edukast esinemisest Sapporos ja sisaldas lauset, et tema is back in business. Saadagu minust aru: ma ei kritiseeriks üksikuid ammu aktsepteeritud ja tuntud tsitaatfraase, nagu näiteks ladinakeelne quo vadis, kuid ma taunin eesti keele mõõdutundetut, kõiki piire juba ammu ületanud ja täiesti tarbetut risustamist inglise keelega, mida näeme ja kuuleme avalikkuses, sealhulgas ka meedias.
Vahest näitas Postimehe tubli juhtkiri, et ajaleht sai viimaks aru, et eesti keele rikkumisega on juba mindud liiga kaugele ja valusasti puudutatud paljude eestlaste rahvuslikku närvi, ning nüüd hakatakse eesti keelt püüdlikult austama. Aga ei, nähtavasti pole ikka veel aru saadud. Sest kolm päeva pärast emakeelepäeva oli laupäev, 17. märts ja leht tuli välja oma tavalise nädalalõpu-pealkirjaga, mille x-täht irvitab eesti keele ortograafia üle. Kas on selle kohta olemas mingit loogilist seletust peale haiglase kihu eesti kirjaviisi võõrapäraseks moonutada?
Väike süütu vallatlemine, ütlete. Kuid tõsise ajalehe pealkiri pole koht vallatlemiseks. Leian, et “vallatlemine” eesti kirjakeele kallal on kurjast, sest aeg on praegu eesti keelele tema faktilises kaitsetuses vaenulik. Liiga palju “vallatletakse”, näiteks moonutistega Zelluloos, Zeppelin, Kyyrix, Koduextra, EuroAbi ja suure hulga muude liitsõnadega, mille sees on inglise keele eeskujul, kuid eesti ametliku ortograafiaga sobimatu suurtäht.
Ega ometi olnud Postimehe emakeelepäeva juhtkirigi paljas silmakirjalikkus? Tahaks loota, et ei olnud. Ent sel juhul ootan ajalehelt otsustavaid samme säärase mulje kõrvaldamiseks. Kutsun ajakirjandust solidaarsusele nendega, kes meie lindpriid keelt kaitsta püüavad. Alustada võiks näiteks sellest, et ei lubata enam trükki ühtegi inglisekeelset tsitaatsõna, sealhulgas ka sõna extra, kui seda eestikeelsega asendada saab.
LEO KAAGJÄRV
Eesti Keele Kaitse Ühing
