Kuulasin Peeter Lauritsa öö-ülikooli saadet. Laurits oli noorena küsinud laplaselt, mis asi see kaamos on. Too ütles, et talvel on kõik hall, silmapiiril sulavad maa ja taevas kokku, et ei saa aru, kumb on kumb. See võtab igasuguse tahte ja tahtmise ära. Ja kui juhtud kukkuma külili lumme, siis ei tõusegi üles ‒ sellepärast, et pole aimu, kuspool on üleval ja kuspool all.
Meil räägitakse ka, et halle ilmasid on palju ja on kohe moes neil, kel võimalik, käia kuskil ekvaatorile lähemal D-vitamiini kogumas ‒ nimetatakse enese laadimiseks. Eks seal laetakse muudmoodi ka – kui nauditakse vabadust ja rasket tööd ei tehta, siis laeb see automaatselt. Lisaks mereannised lõunad ja uued paigad kindlasti, mille kogemine pidi inimesel isegi õnnetunnet tekitama. Maie Tuulik Vasara saates tutvustas uurimust, millega tehti kindlaks omadused, mis on hea iseloomu aluseks. Uudishimu oli üks seitsmest… Facebookist leian klassiõe õhkamise, et tahab reisida. Kohe ilmus sinna mitukümmend laiki…
Nüüd, kus päev on pikem, tihased rohkem häält teevad, hakid kisavad puulatvades ja üks unine kärbes uimerdab mu laual, tahaks anda kellelegi korralduse: olgu rohkem päikest! Aga päevade kaupa on olnud nii, et hommik on hallivatine (nõukogude ajal oli meditsiinilisest vatist tumedam vatt talveriiete vateerimise tarbeks), keskpäeval näitab end päike rohkem või vähem. Näitab vaid teatamaks, et ta päris otsa pole saanud ja, et tahab mujal olla. Ning jälle tuleb kuskilt lõputu pilvetekk pea kohale. Lume osas tasutakse vist “karmavõlgaˮ, kompenseeritakse talvist puudujääki. Mõni päev tagasi sain oma eelkoolikuga enne lasteaeda minekut väikese lumememmegi kokku veeretatud, auto oli lumest valge, klaasid tulid jäitest puhtaks kraapida. Aga päeva jooksul imendub valget värvi mateeria pinnasesse, hakkab valitsema kulubeež. Ja siis uuel päeval või öösel langeb jälle valget katet, sama üürikeseks ajaks…
Televiisoris räägiti, et omanikud peavad oma hoonete küljest purikad ise ära koristama enne kui need ise alla kukkuda ja õnnetust võiks tuua. Imestasin: kas näidatud videokaadrid olid ikka selletalvised, nii paksud, kopsakad ja pikad olid purikad, mida mehed katuselt alla tagusid. Kas tänavune lumevaene talv sai tekitada sääraseid hiiglasi? Poodides on rohkem liikumist seemnelettide ümber. Isegi vaatan alati üle. Aga sibulaseemne ostmist ei taha eriti meenutada, see juhtus ühes Tartu poes. Tšekilt näen, et kassas on võetud topelthind, mul oli neid mitu pakki ja eri kaaluga; kassiir saadab infoletti. Sealne teenindaja klõbistas oma arvutit ja üha imelikumaid variante ta mulle pakkus, muuhulgas ka seda, et hoopis mina peaksin juurde maksma. Ei ole enne kokku puutunud müüjaga, kellelle aritmeetika nii suurt raskust tekitab; viitsin temaga vist kümme minutit ära.
Õnnestus rahvusraamatukogus loodusõhtul käia, kus Juhani Püttsepp ja Ingmar Muusikus näitasid eesti rahvusmaastikest ja ja rääkisid rahvussümboolikast. Metsa, allikaid soid, ka meie vanausuliste tänavküla on üks eesti maastike 50st nominendist, mille seast hakatakse valima seda kõige.kõige eestilikumat maastikku… Sinna juurde kõlasid hästi Heino Sõna ja Tuule Kanni kandleviisid, arvamusi jagasid Valdur Mikita ja Peep Männil.
Laenan veel tähelepanekuid Lauritsa saatest. Tema juures Kütiorus käinud jaapanlased imestasid sealse metsarohkuse üle, mis olevat neid imelikuks muutnud ja pärast helistanud, et see oli nende kõige õnnelikum päev. Siit järeldus ‒ äkki peaksime isegi metsa minema, kas mets siis ainult jaapanlasi teeb õnnelikuks? Ja üldse pidavat need saareriigi elanikud imestama metsarohkuse üle: Andres Ehinilt küsisid nad, kas Tartu-Tallinna maantee läheb läbi rahvuspargi?
Märkame siis ise ka seda, mis külalistele silma hakkab?
EHA NÕMM
