Digitaalsed tellimused hakkavad jõudma mahtudeni, mis lubavad väljaannetele jätkusuutlikku ärimudelit ja lugejatele paremat ajakirjandust.
Kas ajaleht on pigem nagu helikassett või vinüülplaat? Vinüülplaat on vaieldamatult haua servalt elujõulisena tagasi tulnud, helikassett kõigele vaatamata ilmselt ei tule. Eks nad on mõlemad äärmuslikud näited, eriti ajalehe kõrval. Aga oma loogika võrdluses on.
Raamat on vägagi nagu vinüülplaat. Digiraamatute müük Eestis pole maast lahti saanud, aasta tippmenukiks saab mõnesaja müüdud ühikuga. Ka suuremates keeltes ei ole digitaalne konkurent trükitud raamatu positsiooni kuigivõrd vähendanud. USA turul tegid päris raamatud eelmisel aastal digiraamatutest 11 korda enam müügikäivet. Seejuures on paberraamatute müük kenas tõusus ja digiraamatute müük languses.
Kas ajaleht muutub raamatuks?
Trükitud raamat sarnaneb vinüülplaadiga muuhulgas sellegi poolest, et kannab füüsilise esemena emotsionaalset väärtust. Sellega saavad seostuda mälestused, meeleolud, seda saab riiulisse panna. Seal tekkiv kollektsioon jutustab omanikust kui inimesest. Aga päris raamat on ka lihtsalt üks väga kiire ja lihtne infosüsteem.
Kas siis ajaleht on nagu raamat? Emotsionaalset, sealhulgas kollektsioneerimisväärtust on kindlasti vähem. Kasutusmugavuse osas sõltub vastus ilmselt ka vastaja vanusest. Ajakiri näib tõesti pigem raamatu lõikesse kalduvat ning seda kinnitavad enamasti ka müüginumbrid. Ajalehtede tuludega asjad sama hästi ei ole.
Ehk tuleb see paljudele üllatusena, aga sellest aastast on Eesti Balti riikidest ainus (peaaegu oleksin kirjutanud viimane), kus on olemas päevalehed, see tähendab ajalehed, mis ilmuvad kuuel või viiel päeval nädalas. Lätis ja Leedus päevalehti enam pole. Loomulikult on sellisel arengul palju spetsiifilisi põhjuseid, aga kindlasti on suur roll olnud viletsal kojukandeteenusel. Kui ikka lehte hommikul postkasti ei tule, siis kannatab nii reklaami- kui ka tellimuste tulu.
Seega on väga oluline, et kirjastajad ja riik leiaksid Eestis lahenduse kvaliteetse, kõigile universaalselt kättesaadava ja üle Eesti hästi toimiva kojukandeteenuse tagamiseks. Ehkki ajaleht ei ole lõpuks raamatuga võrreldavalt vastupidav ühiskonna ja tehnoloogiate muutumisele, kestab ta veel kümneid aastaid ja selle aja jooksul etendab nii ajakirjandusliku standardi hoidmisel kui ka inimeste sidumisel olulist rolli.
Ja mingi aja aitavad nii Eestis kui ka mujal maailmas paberlehe tellimustulud ajakirjandusel jõuda uue jätkusuutliku ärimudelini.
Hea sisu eest makstakse
Eestis oli eelmisel aastal kohaliku meedia reklaamimüügi tulu kokku umbes 100 miljonit eurot. See on sama palju, kui 11 aastat varem aastal 2007 ehk enne suurt finantskriisi. Mõelge, kui palju on sellest ajast tõusnud kasvõi keskmine palk. Reklaamitulu on kahtlemata lisandunud, kuid nii Eestis kui ka mujal maailmas on see valdavalt liikunud digitaalsetele platvormidele, eelkõige Google’i ja Facebooki kätte, kes ise ajakirjandusliku sisu loomiseks midagi väärtust loovat ei tee, vaid vastupidi kasutavad ära traditsioonilise meedia loodut.
Eriti just viimase aasta jooksul on suurem osa kirjastajatest mõistnud, et ajakirjanduse ainus võimalus majanduslikult toime tulla on ka digitaalses vormis sisu tellimuste vormis müüma hakata. Esimesed, kes maksumüüri aastate eest kasutusele võtsid, on saanud miljoneid tellijaid ning ületanud mitmekordselt varema trükiväljaannete tellimustulu – The Wall Street Journal, The Times, The Economist, The Spectator, The Financial Times.
Eestiski oleme täna sealmaal, et suured meediamajad loevad digitellimusi kümnetes tuhandetes ja hakkavad ilmselt uuest aastast ka avalikult seda statistikat näitama. Märkimisväärne hulk nendest tellimustest on müüdud mitte ühe või kahe euro eest, vaid hinnaga, mis pärast trüki- ja kojukandekulu mahaarvestamist on võrreldav paberlehe tellimistuluga.
Arengule aitab kindlasti kaasa, et paljud on tasapisi harjunud sisu eest maksma ja noored peavad seda juba täiesti iseenesestmõistetavaks. Ainult tegemist pole eestikeelse ajakirjandusliku sisuga, vaid teenustega nagu Netflix või Spotify. Arvutasin ühe kolleegiga hiljuti näppude peal, et maksame mõlemad antud tüüpi kuumakse enam kui 50 euro eest kuus.
Kuid kui tellija maksab, siis ta on ajakirjandusliku sisu osas palju, palju nõudlikum kui tasuta meediat tarbides. See on kindlasti hea uudis, sest Eesti ajakirjandus on küll hea, aga võiks parem olla.
ANVAR SAMOST, kolumnist
