Omavalitsuste usaldamise peen kunst

  1. 2017. aastal viidi Eestis tulemuslikult läbi haldusreform – väikestest said suured ning nõrkadest tugevad. Kohalikud omavalitsused ootavad nüüd ka riigilt väärilist kohtlemist ning jäätmevaldkonnas pigem eesmärkide ning ülesannet kirjeldust, kuid elluviimisel kohaliku kogukonna otsustusvõime usaldamist.

     Kodumajapidamistes tekkivate jäätmete kokku kogumise peab korraldama kohalik omavalitsus – riik ütleb, mida tuleb kokku koguda ja kui palju ning kohalik kogukond otsustab, mil viisil ta need ülesanded täidab.  Kohalike elanike valitud volikogu saab ise otsustada, kas jäätmeid kogutakse kinnistul või avalikult või muul moel. Kehtiva õigusruumireeglitest kinni pidades peaks omavalitsusele jääma ka võimalus valida, kuidas ta valdkonda rahastab. Kui volikogu teeb otsused, mis kohalikele elanikele ei meeldi, siis selline volikogu järgmisel neljal aastal enam midagi otsustada ei saa.

Jäätmevaldkonnas kirjutatakse omavalitsusele ette isegi see, kui tihti ta jäätmeveoauto kinnistutele saatma peab ning millistel alustel kinnistuid jäätmeveost vabastatakse ja mis kuupäeval seda otsustada tohib. Miks ei võiks jäätmeseadus samuti olla ülesehitatud kohaliku otsustaja pädevust usaldades? Eriti, kui Riigikogu liikmed tohivad olla ka kohalikes omavalitsustes ja otsustusprotsessis aktiivselt osaleda.

Hetkel on jäänud jäätmeveo ettevõtetele mulje, et avalikest pakendikonteinerites kogutavad pakendid on halva kvaliteediga ning inimeste kodude juurest kogutavad pakendid hea kvaliteediga. Sellest tehakse järeldus, justkui paraneks iseenesest liigiti kogutud jäätmete kvaliteet siis, kui me liigutame konteinerid ühest kohast teise.

Küsimus ei ole selles, kus asub konteiner, vaid selles mida selle kasutaja sinna paneb ja miks. Praegu annavad kinnistutel pakendeid üle need, kes on ise teadlikult selle valiku teinud ja on vabatahtlikult endale selgeks teinud mahutiga seotud kohustused ja õigused. Nüüd aga plaanitakse anda pakendikonteinerid ka nendele inimestele, kes seda ei soovi. Kas sunniviisiline kodu ukse eest jäätmete tasuta kokku kogumine suunab inimesi jäätmeid liigiti koguma? Korraldatud jäätmeveo korraldamise kogemus näitab, et kahjuks mitte.

Teise argumendina püütakse inimesi motiveerida rahalise piitsa või präänikuga mõeldes, et see mis motiveerib Tartu üliõpilast, motiveerib ka metsa taga elavat vanurit.
Tallinna linnas on tasuta ühistransport. Üks argument süsteemi juurutamisel oli keskkonnakaitseline aspekt – loodeti, et inimesed hakkavad autodele eelistama ühistransporti. Kas autode arv ja heitgaaside kogus on Tallinnas vähenenud? Pigem mitte.

Maaomavalitsuste suurimad mured jäätmevaldkonnas on hoopis ükskõik milliste jäätmete kättesaamine kinnistutelt, kuhu jäätmeveoautoga ligi ei pääse. Nende kinnistute omanikud on sunnitud isegi olmejäätmed külakeskustesse tooma või jätma paremat ilma ootama. Neid olusid tunnevad ainult kohalikud elanikud ning neile ettekirjutamine, kui tihti ja kus täpselt nad jäätmeid üle andma peavad, on pehmelt öeldes solvav. Teine mure on see, kuhu siis need korralikult liigiti kogutud jäätmed saata, et neist uued tooted tekitada – ka nende kohtade osas mõistlik valik puudub.

Kas pakendite (ja muude jäätmete) kogumise süsteem vajab veel rohkem piiramist või hoopis veidi värskema õhu tuppa laskmist ja kohalike omavalitsuste ja pakendiettevõtete otsustusvõime usaldamist, peaksid näitama vastavad uuringud ja analüüsid. Kui me räägime murest Euroopa Liidu kontekstis, et meie kohustused on täitmata ning terendamas on trahv – siis ehk võiksime teha järeldusi sellest, et just Eestis on valdkond omavalitsuste jaoks kõige rohkem keeldude ja piirangutega reguleeritud.

TÕNU TUPPITS, MTÜ Jäätmehalduskeskus

blog comments powered by Disqus